Teadus ja KunstНаука и Искусство
Science and Arts
Teadus ja Kunst
Filosoofiadoktor, Tartu ülikooli filosoofiakateedri professor Rem Naumovitš Blum-Russak sündis 2. oktoobril 1925. aastal Mogiljovis(Valgevene). Remi vaesest juudi perest võrsunud isa ühines varakult revolutsioonilise liikumisega ning astus 1917. aasta märtsis bolševike parteisse. Nimi Rem on tuletatud venekeelsete sõnade (Революция, Электрофикация, Мир - revolutsioon, elektrifitseerimine, rahu) esitähtedest ning annab edasi selle revolutsioonilise epohhi vaimu. Just isal oli suur roll selles, et poeg säilitas vanemale põlvkonnale omase revolutsiooniromantika ning oskuse toimuvat kainelt hinnata.
1937. aastal kolis perekond Leningradi lähistele Kolpinosse. Siin õppis Rem koolis, kus teadmisi jagasid revolutsiooniaja üleelanud vene intelligendid ning õpetus käis kõrgel tasemel. 1941. aasta juulis asus noormees tööle Ižorski tehasesse tankide remondilukksepa õpilasena. Hiljem viidi tehase töölised lennukitega Leningradi piiramisrõngast suurele maale ning seejärel Saraatovisse. Seal jätkas ta 1944. aastani tankide remontimist. Kahel korral üritas ta sõjaväkke pääseda, sõjatehaste töölisi sinna aga ei võetud ning talle ei antud selleks luba.
1945. aastal lõpetas Rem Blum õhtukooli ning astus Leningradi ülikooli filosoofiateaduskonda. Juba tudengiaastail tekkis tal huvi revolutsiooni, revolutsiooniteooria ja praktika ning ühiskonna sotsiaalsete ümberkorralduste vastu. Sellele teemale jäi ta truuks elu lõpuni. Ülikoolis astus ta parteisse ning valiti Leningradi Riikliku Ülikooli komsomolikomitee sekretäri asetäitjaks.
Lõpetanud 1950. aasta ülikooli, seisis ta silmitsi uute raskustega. Tööle teda kusagile ei võetud. Iga kord kui ta ankeedi täitis, järgnes sellele äraütlemine, kuna ankeedi 5. punkt rahvuse kohta kaalus üles inimese teadmised ja oskused. Kodune Ižorski tehaski ei saanud teda lukksepaks võtta, kuna tal oli nüüd kõrgharidus. Tuli hakata aedasid ehitama. Kursusekaaslane kutsus ta Tartu õpetajate instituuti laborandiks. Ülejäänud osa oma elust, ligikaudu 40 aastat, oli Rem Blum seotud Eestiga
1951. aastal asus Rem Blum tööle Tartu ülikooli filosoofiakateedrisse, kus ta oli algul vanemõpetaja, peale kandidaadiväitekirja kaitsmist 1965. aastal dotsent ning doktoriväitekirja „Revolutsiooni küsimused 19. sajandi teise poole ühiskondlikus mõtlemises“ kaitsmise järel professor. Uuris ajaloolise materialismi ja ühiskondliku mõtlemise küsimusi, sh revolutsiooniteooriat. Juhendas filosoofilisi ja metoodilisi seminare Tartu ülikoolis ja teistes teadusasutustes.
Loengulise ja teadusliku tegevuse kõrval pühendas palju aega ja energiat tööle noortega. Seda tegi ta suure rõõmuga ning see andis ta elule mingi üleva mõtte ning tähendusrikkuse. Ta oli suurepärane vestluskaaslane, ta kuulas alati tähelepanelikult ära teise inimese seisukohad ning hindas neid väärikalt. Üle 20 aasta juhtis Rem Blum üliõpilaste filosoofiaringi. See toimis väikese ühiskonnateaduste akadeemiana, kus arutleti teaduse, kultuuri, filosoofia ja sotsioloogia saavutuste ning maailma tähtsündmuste üle.
„Kuuekümnendate sulaaja“ veendunud pooldajana aimas ta perestroika tulekut ning valmistas ennast selleks ette. Perestroika käivitumisel
sattus ta omasse elementi: ta pidas loenguid Eesti erinevates piirkondades, töökollektiivides, sõjaväeosades, kohtus noortega. Ta osales aktiivselt
Rahvarinde loomisel ning oli selle juhtorganites.
1. juunil 1989. aastal ei pidanud ta süda sellisele koormusele vastu ning lakkas tuksumast.
Ta oli äärmiselt seltskondlik. Meie majas käis tohutult rahvast. Kui paljusid inimesi ja keda kõike ema seal kostitas! Kõige suurem pidu oli
muidugi isa sünnipäev, kui kokku tulid kõik – üliõpilased, filosoofiaringi liikmed, sõbrad. Peretraditsiooni kohaselt isa kedagi sünnipäevale
ei kutsunud. Aga professor Stolovitš helistas iga kord ja uuris „mis kellaks sa külla ei kutsu?“. Üliõpilased kutsusid Stolovitšit muide Diamat
Naumovitšiks, aga isa Istmat ( Ajamat) Naumovitšiks.
Leena Blum, tütar
Kogu see elamine, see oli täiesti erakordne.... Korter oli paljudele teada, see polnud suur mitte ruutmeetrite mõttes, vaid seepärast, et
siia mahtus nii pidu- kui argipäevadel lõputul hulgal rahvast. Keegi tuli külla, kellelegi pakuti öömaja, kellegi soojendati köögis suupoolist
ja selle kõige juures polnud tegu boheemlasliku korralagedusega. Kord oli olemas, just selline kord, kus keegi ei tundunud ennast ei üleliigse ega
koormana. Kõigest kumas läbi kasvatatus, taktitunne ja teistega arvestamine, mis kandus edasi ka kõigile neile, kes siia sattusid.
Siia kogunesid professorid ja üliõpilased. Sisse astusid sõbrad – professor Tšeslav Luštšik, akadeemik Mihhail
Bronštein, professorid Viktor Palm, Leonid Stolovitš. Siin vaieldi elu ja tuleviku üle ja tehti oma seisukohad selgeks, kuni hääl kähedaks muutus.
Siin loeti luuletusi ...
Nelli Kuznetsova, ajakirjanik
„Molodjož Estonii“ 6. juuni 2003
Rem Blumi väärtusskaala ülimaks väärtuseks oli vabadus. Sellise pealkirja pani ta ka oma revolutsiooniteooriat käsitlevale monograafiale „Поиски путей к свободе“. Ning seetõttu oleks Rem Blum ka praegu kõigest hoolimata õnnelik. Mitte seepärast, et poeletid on kaubast lookas, vaid seetõttu, et tänases ühiskonnas on vabaduse aste võrreldamatult suurem, kui ta oli meie hilisminevikus. Mõningad tema ideaalid teostusid ning seetõttu polnud elu asjatult elatud. Kahju, et ta seda ei näe ning seda õnnetunnet kogeda ei saa.“
Jaak Allik, õpilane, Riigikogu liige
„Surma palge ees otsib inimene oma olemasolu mõtet. Ning tema jaoks kirgastub teadmine, et inimese elu mõte seisneb surematuses. Mida rohkem inimene oma elus head tegi, seda enam näitas ta ennast isiksusena; mida julgemini ta inimväärikuse eest seisis, seda suurem on tema panus surematusse.“
Rem Blum
Akadeemik Mihhail Bronštein "Meie ja teie vabaduse eest..."
Galina Noorkõiv (Zagoskina), endine õpilane "See lõbus nimi Blum."
Vladimir Saal "Õpetaja mälestuseks"
Анна Архипова "Блокадная трагедия. Прошлого не забыть"
Виктор Пальм "В память друга и соратника"
Леонид Столович "Рэм Блюм как «шестидесятник»"
Loe lähemalt veebilehel remblum.com