BibliograafiaБиблиография
Bibliography
BibliograafiaPärast Esimest maailmasõda, kui Eestimaa sai võõrast võimust vabaks, sai ka kohalik juutkond hakata ise korraldama oma kultuurilist, ühiskondlikku ja igapäevast elu. See nõudis vastutust ja kohusetunnet.
Raske sõjaaeg oli katkestanud suhtlemise välisjuutkonnaga. Informatsioon maailma sündmustest, juutide võitlusest oma olemasolu eest jäi saamata. Et mitte jääda vabadust ihkavast rahvast ja ümbritsevatest vooludest kõrvale, tekkis ka juudi ühiskonnal vajadus anda välja oma trükiseid, mis pidid tõstma rahvuslikku väärikust. Ajalehtede ja kirjade trükkimisel juudi keeles oli Eesti Vabariigi algaastail suuri raskusi: trükikodades puudusid juudikeelsed tähed. 
Enne 1917. aastat trükiti juudi keeles Peterburis ja Vilniuses. Alles 1920. aastal omandas Tartu Juudi Kogudus juudi tähestikuga trükikoja.
Esimene juudi-vene ajakiri ilmus 28. aprillil 1919 Tallinnas «JEVREISKAJA MOLODAJA MÕSLJ» nime all. Toimetajaiks olid A. Pumpjanski, A. Kagan, J. Markovitsch ja B. Epštein. Alguses ilmus ajakiri kord nädalas, kuid peatselt ainult kord kahe nädala tagant. Selle ajakirja eluiga oli üürike, 28. juunini 1919. Kuna esimene juutide kokkutulek nõudis oma ajakirja, sai «KADIMA» 15. juulil 1919 eelmise ajakirja asendajaks. Toimetaja oli K. Kljatško, lähemad kaastöötajad Eisenstadt, Jul. Gens, Sundelewitsch, Polotskoi ja Tamarkin.
Kahjuks ilmus seda ajakirja ainult üks number. Samal ajal alustas Tallinnas ilmumist ajakiri «HATIKVA» Jakob Gensi toimetamisel. Sedagi ilmus ainult üks number. 29. aprillil 1920 hakkas ilmuma vene-juudi ajakiri «JEVREISKOJE SLOVO» G. Fridmani toimetamisel, kuid juba 9. oktoobril 1920 lõpetas seegi tegevuse.
18. aprillil 1920 hakkas Tartus ilmuma «UNSER WELT», mille vastutavaks toimetajaks sai tuntud ühiskonnategelane, koguduse esimees Haim Selmanovitsch. See oli kaks korda nädalas ilmuv tuhandelise tiraažiga ajakiri, mille sihiks oli juudi rahvusliku ja ühiskondliku mõttelaadi arendamine. Sellestki ajakirjast suutis ilmuda ainult neli numbrit. Hoolimata kõigest tõid need ajakirjad rahvale kohalikud ja piiritagused sündmused lähemale ja valgustasid hetkeseisu. Kahjuks puudusid asjatundlikud toimetajad ja kaastöötajad, kes oleksid suutnud ajakirja ülal hoida.
1926. aastal sai Tartu Juudi Koguduse trükikoja omanikuks R. Selmanovitsch, kelle juhtimisel trükiti kõik juudikeelsed väljaanded 1940. aastani. Alates 1931. aastast suudeti ka Tallinnas B. Beilinsoni trükikojas juudi tähestikuga trükiseid väljastada.
Üks esimesi, eriti tähtis ja huvitav väljaanne Eesti juutide ajaloo kohta, ilmus Tartus 1927. aastal K. JOKTONI sulest. See põhjalik uurimus annab sisuka ülevaate juutide elust, nende raskustest võitluses kohalike võimudega. Raamat algab 14. sajandi teisest poolest, mil esimene juut asus Eesti pinnale. K. Jokton lõpetab oma ülevaate 6. juuli 1926 kirjeldusega, kui juutidele võimaldati kultuurautonoomia. Selle ürituse avakoosolekul mainis esimees dr. H. Klompus, et Eesti on esimene riik maailmas, kus vähemusrahvustele võimaldatakse kultuurautonoomia. Valitsuse nimel tervitas välisminister A. Piip, sõnades, et Eesti valitsus aitab igati demokraatlike printsiipide ja vabaduse nimel kultuurautonoomiat teostada.
Eesti juutkonna ajaloo materjalidest tuleb esile tõsta Nosson Gensi koostatud JUUDI TRÜKISTE BIBLIOGRAAFIAT, mis on ilmunud Eestis enne 1937. aastat. See töö on oma materjalide väärtuselt ainulaadne. Bibliograafia haarab ajavahemiku 1919-1937 ja sisaldab kogu Eesti juutide kultuurilist tegevust. Mainimata ei tohiks jätta arvukaid väljaandeid, mida Tartus toimetati, valgustamaks Eestimaa juutide rahvusküsimusi. Päevavalgust nägid Tartu Ülikooli juuditeaduse seminari toimetised ja ettekanded prof. Lasar Gulkovitšilt, spordi-, kooli-, ühiskondlike ja üliõpilasorganisatsioonide igapäevased toimingud.
Tallinnas teist aastat ilmuv eesti- ja venekeelne juudi ajaleht «Hašachar» («Koit») on jätk nendele kultuurilistele väljaannetele, mida võimaldas meile demokraatlik Eesti.