ReligioonРелигия
Religion
Religioon
Jossi Frank (1923-1987)
Mälestused
Kahjuks ma ei tea, kas rabi Aba Gomer oli kogu Eesti Juudi Koguduse rabiks või ainult Tallinna koguduse rabi? Meie silmis oli ta kõige austatum ja tähtsam inimene linnas.
Pühadel oli sünagoog alati rahvast täis, tuldi kuulama rabi Gomeri kõnet.
Mina olin siis väike poisike kuid mäletan tema musta juudipärast usuriietust suure tsilindriga peas.Tema juudi keel, siis jidish, oli väga sarnane saksa keelele ja ise ta rääkis, et omas hariduse Saksamaal (mistõttu ta hiljem hukkuski).
Meie nägime teda enamuses pulmadel kui ta noori paari pani, meiesugustele poisikestele ta tähelepanu ei pööranud. Minu mällu jäi üks sündmus, millest tahaksin teile rääkida.
Oli 31.dets. 1938. Minu onutütar pidi abielluma ja mulle, 15. a. poisikesele, tehti ülesandeks sõita rabi Gomeri järgi, et tuua teda hupele. Üle tunni aja püüdsin leida vabat taksot kuid asjata, oli ju uusaasta õhtu.... Et rabi õigeks ajaks kohale jõuaks, otsustasin võtta voorimehe. Tollel ajal olid voorimeestel mugavad saanid ja kõlavad kellukesed hoburangudel. Teel seletasin voorimehele, keda me kohe sõidutame ja palusin voorimeest sõita ilusti, sest saanides saab olema tähtis isik. Voorimees lubas teha kõik temast oleneva, et sõitja rahule jääks.
Kui ma rabile seletasin, et taksot ei saanud ja et all ootab teda voorimees saanidega, ei olnud ta sellest ideest sugugi vaimustatud. Võttes kapist karbi tsilindriga, laskusime trepist alla ja istusime saanidesse. Katsin tema jalad vaibaga ja sõit läks lahti. Õhtu oli soe, kellukesed rangudel kõlisesid meeldivalt ... Vaatasin tasakesti rabi näoilmele ja tõdesin, et ta oli sõiduga rahul. Jõudes sünagoogini, võttis ta mu käe ja ütles ”Aitäh! Ma ei teadnudki, et saanidel on nii tore sõita!”. Rabi jäi sõiduga rahule, mina jäin rahule, ja voorimees jäi rahule (hea oli teise rahadega talle maksta).
Pärast 1940.date aastate sündmusi kaotasin rabi Gomerit silmist. Aasta möödudes kui sai selgeks, et Baltikum läheb üle sakslastele , hakati evakueerima ettevõtteid , varandust ja inimesi. Igaüks kes tahtis, võis ära sõita. Eshelonid väljusid iga päev ja seda kasutasid ära ka evakueeruvad juutide perekonnad., sealhulgas olid ka minu ja mu tulevase naise pere.
Rabi Aba Goren võttis hoopis vastupidise hoiaku... Omades hariduse enne Hitleri võimuletulekut, jäi tal saksa rahvast ja tema kõrgest kultuurist väga hea mälestus. Ta keelitas juute mitte kodusid maha jätma ega Tallinnast lahkuma, seletas, kui tark ja andekas on saksa rahvas... Kui teevadki meile mõningaid kitsendusi, on see talutav, ikkagi parem kui lahkuda Eestist ... Ja mida endast kujutab tänane Venemaa? Tume ja mahajäänud rahvas... Peab ütlema, et paljud inimesed, eriti usklikud, kuulasid teda ja jäid Tallinna. Mäletan, kuidas mu kadunud ema püüdis veenda oma onupoega Davidit evakueeruma koos meiega, kuna meil olid sugulased Taskendis. Ema veenis teda: ”David, Sa ju mäletad millised olid Austriast tulnud noormehed?, (peale Anshlussi, kui 1938.a. Austria liitus Saksamaaga, lubas Eesti Vabariigi valitsus vähesel arvul juutidel immigreeruda Eestisse). David aga vastas, et rabi ütles mitte sõita! Ja meie evakueerusime ilma temata. Samal arvamusel mitte sõita, oli ka mu isa vana sõber Aaron Gruzin.
Pärast Eestisse tagasipöördumist 1944.a. sügisel, tuttavad eestlased rääkisid mulle, et sakslased panid rabile kaela koerarihma ja selliselt vedasid teda läbi linna vanglasse. Teel oli palju pealtvaatajaid, kes naersid ja narritasid teda. Oma viimset teekonda läks ta kõrgeletõstetud peaga ...ainult pisarad voolasid mööda põski tema ilusale mustale habemele...
Eksekuteeritud juutide nimekirjas, mille kohta eelnevalt lugesite, on kirjutatud
14. G o m e r A b a Moosese pg.
62. Vseviov David Iisaku pg.
69. Vseviov Jakov Davidi pg.
112. Gruzin Aaron Iisaku pg.
Olgu muld neile kerge......
Kui rabi Gomer oli meile, lastele, küllalt kauge inimene, siis Tallinna Sünagoogi kantor Gurevitsch oli väga südamlik ja lähedane ja meid, lapsi, nimetas ta alati „maine kinder” siis minu lapsed.
Sellel inimesel oli suur osa juudi kultuuri ja muusikaelu arendamisel Tallinnas.
Olles sügavalt usklik ja aus, võttis ta alati südamesse kõike mis oli seotud meiega ja meie peredega.
Seistes sünagoogis ja juhatades koorilaulu, tundus ta mulle väga sünge ja ligipääsmatu.
Minu tutvus temaga algas kui õppisin Tallinna Juudigümnaasiumis kus Gurevitsch andis Tanahi ja laulutunde. Muusikatundi tuli ta väikese konsertiinoga, mida alati kaasas kandis.Ta õpetas meile ilusaid juudi laule ja armastama klassikat .
Usuõpetustundidel kuulates Tanahhi istus klass hiirvaikselt, nii huvitavaks oskas ta seda ainet teha. Võib olla just see äratas minus huvi judaismi vastu ja kuigi ma ei ole usklik inimene, siiani tunnen huvi Tanahist ja judaismi filosoofiast.
Eestlased, kelledel on rahvuse omapäraks koorilaul, hindasid kõrgelt meie sünagoogi laulukoori ja olid alati tähelepanelikeks kuulajateks meie esinemistel juutide pühadel.
Erinevalt meie rabi Gomerist, kutsus Gurevitsch juute evakueeruma Eestist Venemaa kaugetesse osadesse. Ta õnnistas ärasõitjaid ja neid, kes vabatahtlikult sõtta läksid või olid mobiliseeritud Vene Punaarmeesse. Ise ta evakueerus samuti.
Sõda lõppes. Rindelt tagasipöördunud Eesti Korpus seisis Tallinna lähistel, mistõttu oli meil, poistel, võimalus käia Tallinnas. Kord sügisel, 1945.a., järjekordselt linnas jalutades, kuulsin “Jossele, main kind!!!!” Ja kohe olin haaratud kellegi embusesse, ning tugevad käed hoidsid minu ümbert kõvasti kinni. See oli meie kantor Gurevitsch! Ta kallistas mind kõvasti ja pisarad voolasid tema põski mööda... Ma ei tea, mida mõtlesid möödakäijad seda nähes, kuid veel praegugi, kus olen juba ise vanaisa, ei suuda ma rahulikult meenutada seda kohtumist, nii sügavalt on see mulle hinge jäänud. Kui ma hiljem sellest kohtumisest oma sõpradele rääkisn, naersid nad ja vastasid, et ka nendega olid sellised kohtumised ja neid meenutades tundsid nad sama õrnust hinges, mida minagi.
Kantor Gurevitschile kuulub juhtiv osa juudi kultuurielu taastamises Tallinnas kuid sellest hiljem...
Meie kallis kantor elas kõrge vanuseni ja suri 1950 aastal.Ta on maetud Tallinna juudi surnuaiale. [ (1876-1951) M.R. ]
Üks tema tütardest sõitis 1930 .a. Iisraeli.
[Jamima Rom (Gurevitsch) tuli Palestiinasse 1933. aastal. Suri Tel-Avivs 2004a. (M.R.)].
Enne kui lõpetada jutustus meie kantorist, pean märkima, et tema ja ta pere tegid suure panuse Eesti muusikalise kultuuri loomisel. Paljude maailma maades on hästi tuntud Eesti Akadeemiline Meeskoor Gustav Ernesaksa juhtimisel. Kantor Gurevitsch oli selle koori loomise algusest kuni oma viimaste elupäevadeni koori hääleseadja. Tema tütar Anna Klas on Tallinna Konservatooriumi professor klaverialal ja esines palju kontserditega. [Pikemalt siin ]. Tema tütrepoeg Eri Klas on Tallinna Ooperi ja Balletiteatri “ESTONIA” peadirigent. Ta on korduvalt dirigeerinud Moskvas Suures Teatris ja Kongressite Palees.
Nii nagu ma juba kirjutasin, arvatakse, et esimesed juudid asusid elama Eestisse juba 19.saj. keskel.
Kuna Eesti Kubermang asus väljaspool Venemaa juutidele lubatut elamispiiri, oli juutidel võimalus elama asuda nende soovikohaselt Eestimaale ja valida koht, kus ennast sisse seada.
Sajandi lõpuks elas Revalis juba ligi 1500 kuni 2000 juuti.. Neil aga polnud oma sünagoogi, sest keelatud oli juutidel omada oma kapitali.
19. saj. viimasel aastakümnel külastas Revalit tsaar Nikolai II vend. Tänavad, mida mööda kõrge külaline sõitma pidi, olid kaetud vaipadega. Päris tänava ääres, seisis väike grupp juudi kogukonna vanureid, kes samuti ootasid kõrge külalise ilmumist. Kui tsaari korteež nendeni jõudis, laskusid nad põlvili ja kullaga kaetud alusel ulatasid tsaarile palvekirja, milles kirjutasid, et juutidel on tsaari poolt antud elamisluba Revalis, kuid neil puudub oma sünagoog. Seepärast paluvad nad luba osta väike osa maad, et sinna sünagoog rajada.
Kuna jutt oli religioosete kommete läbiviimisest, siis juba 8 kuu möödudes, said nad loa omada maad millele ehitada oma sünagoog. Kes oli sünagoogi arhitektiks ja mis aastal ta täpselt ehitati, ma ei tea.
Arvan, et sünagoog avas uksed 20.saj.alguses.
[«Suure» sünagogi ehitust alustati 1882. aastal, ja ta sai valmis 1884. aastal. 1876. aastal juudid, kes elasid Eesti kubermangus, juba said osta endale maju; nii et see lugu tundub mitte eriti tõenäopäraseks. Peale seda autor kirjutab, et Nikolai II venna visiit oli XIX sajandi viimasel aastakümnel, siis aga oli sünagoog juba valmis (М.R.)]
Väljast oli ta küllaltki tagasihoidlik kahekorruseline hoone, linna keskel [Maakri tänav 5 (M. R.)], väikese saaliga tähtpäevadele, kantseleiruumiga, kooriruumiga ja 2 korterit kantori ja shameshi jaoks.
Sünagoogi kõrval oli palvemaja, siis beit knesset, või teise nimega ” väike sünagoog”, kus religioossed juudid iga päev palvetasid. Kui minu arvestuse kohaselt mahtusid suurde sünagoogi ligi 2000 inimest, siis väikesesse mahtus umbes 100 inimese ringis.
Seest oli meie sünagoog mitte halvem teistest meile teadaolevatest ehk oli ta veidi tagasihoidlikumgi.
Meie mälestustesse jäi see kui Tallinna juutide kultuuri keskus.
Teise Maailmasõja ajal kasutasid sakslased meie sünagoogi grupi ” Nord” laoruumideks. Vene vägede õhurünnakul 7. märtsil 1944. aastal põles sünagoog maha, ning sõjast tagasinaasnuid juute ootasid ees paljad varemed.
1944. sügisel aeti sakslased Eestist välja, ja evakueerunud juudid hakkasid tasapisi Tallinna tagasi tulema. Ka kantor Gurevitsch tuli tagasi. Astudes juudi koguduse eesotsa, hakkas ta kohe ettevalmistuma uue sünagoogi ehitamiseks.
Taastada endist sünagoogi oli võimatu ning vaatamatta suurtele purustustele linnas, leidis valitsus võimaluse anda sünagoogi ruumideks küllaltki avara ruumi ühes kahekorruselises majas. [Kreutzwaldi tänaval (М.R.)].
Saades need ruumid, organiseeris kantor Gurevitsch grupp aktiviste kuhu kuulusid
Esimehena Gurevitsch
Tema asetäitja Aranovitsch
Liikmed: Eidus, Ditmann, Patov
Linna juudid, teades, et on alustatud sünagoogi taastamine, annetasid selle jaoks omad säästud. Minu sõber Ber Ditmann, kes oli samuti aktivist, rääkis, et raha oli küllaldaselt. Minu küsimusele, kas ka uustulnukad juudid, kes enne sõda ei elanud Eestis, ka annetasid, vastas Ber, et täpselt ta ei tea aga arvab, et jah.
Ditmann meenutab: “Kord tuli mu juurde kantor Gurevitsch ja ütles, et teda külastas Oleviste kiriku pastor kellel on kõik 15 Talmudi raamatut. Ta võttis nad meie sünagoogist enne sakslaste sissetulekut Eestisse ja nüüd, kuuldes, et taaselustatakse juutidele nende püha paik, tahab need raamatud tagastada neile, kellele nad kuuluvad. Ta palus mul need Oleviste kirikust ära tuua. Võtsin voorimehe ja sõitsin sinna. Veel ühe Toora raamatu võttis keegi õigeusu kirikust, kes samuti tagastas meile selle raamatu.
Sügispühadeks, siis meie uueks aastaks, oli sünagoog taastatud. Sinna mahtus umbes 200 inimest. Kõikidele tehti teatavaks, et Rosh ha Shanal avab sünagoog oma uksed.
Seda, mis toimus uste avamisel 1945.a. sügisel, võib tõega nimetada judaismi triumfiks. Sünagoog ise, trepp, mis viiv teisele korrusele ja küllalt suur avar väljak, mis oli maja ees... kõik oli rahvast tulvil. Kohale tulid Tallinna põlisjuudid, need, kes asusid linna elama peale sõda, need, kes teenisid Balti Laevastiku Punaarmees, kellede seas olid ka kõrgete rangidega sõjaväelased. Mäletan veel selgesti ema sõnu ”Uskumatu! Meiega koos on ohvitserid ja leitnandid, kindralid ja admiralid, kõik paraadmundrites, ordenitega. Vaata, nad tulid vaatamatta sellele, et vene võim ligi 30 aastat raius neile pähe, et Jumalat pole... Jah, midagi pole parata, meie usk on ja jääb alatiseks.”
Oma täies hiilguses astus kantor Gurevitsch kuulajate ette ja alustas jutlust. Talle oli abiks tema vana hea sõber imelise tenoriga Abram Leizerman. Sünagoogis olijad avasid aknad, et palvepidamine mis kaasnes lauludega, oleks olnud kuulda ka tänaval seisjatele. Võib ette kujutada meie kantori rõõmu sellel palvetusel.
Samasugust pilti võis näha ka Jom Kiperil, siis andekspalumise päeval.
Siin oli peasündmuseks mitte esimene päev nagu oli uuel aastal ning Kol Nidre palve laulmine, mida nagu vanadel headel aegadel laulis Abram Leizerman, vaid järgmine päev kui loeti palvet Iskor. Ber Ditmani mälestuste järgi terve sünagoogi saal nuttis. Meie armas kantor nuttis suurtes pisarates ja suure vaevaga suutis tagasi hoida meeletut hingevalu. Polnud millegi üle imestada. Sõja lõpust oli möödunud ainult 4 kuud! Igalühel oli kedagi, keda taga nutta ja kantor Gurevitsch nuttis taga igatüht eraldi ja kõiki kokku.
Kahjuks sellega lõppeski judaismi säde Tallinnas. Järgmiste pühade aegu ohvitsere ja teisi kõrgeid sõjaväelasi koos oma naistega sünagoogi ei tulnud. Nähtavasti mainiti neile kellegi poolt kusagil midagi.... Üksikuid neist võis siiski näha kuid juba tsiviilriietuses...
Peale seda asus sünagoog elama oma igapäevast elu ja peale kantor Gurevitschi surma tuhmus elu seal täielikult.
1965. aastal asus Tallinna Juudi Koguduse vanemaks Shlomo Minkov.
Ta pärines austatud juudi perekonnast, kellele olid kallid rahva traditsioonid, elu ja saatus. Minkov oli tugevate niitidega seotud oma rahva kultuuri, ajaloo ja traditsioonide külge. Hinnates kõrgelt juudi elu aluseid, pidas ta esmakohustuseks tugevdada religiooni, säilitada juudi rahva uhkust ja osa võtta paljukannatanud rahva saatusest ning enesemääramise õigusest. Vaatamatta vanusele ja haigele südamele, tegi ta suure panuse juudi rahva ellu.
Võib kindlalt öelda, et Shlomo Minkov astus juudi koguduse eesotsa kõige raskematel sõjajärgsetel aastatel.
Linnavõimud otsustasid hoone, kus asus sünagoog, maha võtta ja sulgeda juudi surnuaed ettekäändel, et seal pole enam ruumi matmiseks. Kõrvalolevast suurest tühjast maa alast ei mainitud midagi...
Peale pikki otsinguid ja läbirääkimisi, leiti uuele sünagoogile lagunenud ühekordne maja linna ääres [Lasteaja / Magdaleena (M.R.)]. Selle remontimiseks oli vaja raha ning Shlomo Minkov tegi juutide seas üleskutse “Mitte lasta sünagoogil hävida” mis tõi annetusi igast nurgast. Kahjuks jäi sellest rahast väheks kuna oli vaja ka religioonile vastav sisustus. Siis Shlomo Minkov pöördus suurtemate ja rikkamate sünagoogide poole, mis asusid Riias ja Leningradis ja nende abiga viidi remont edukalt lõpuni. Ehitusel oli suureks abiks Minkovile vana ehitaja Abram Glant. Varsti avas uus sünagoog taas uksed ja taaselustus juudi kultuuriline ja religioosne hingeelu.
Kuid ei olnud veel lahendust leitud uuele juudi surnuaiale. Linnavalitsus selle küsimusega ei kiirustanud ja Minkov otsustas pöörduda Moskva instantsidesse. See aitas asja kiirendada ja tagasi saada vana kalmistu ning kõrvalolev tühi maaala sai samuti juudi kogudusele antud, isegi piirati see ala aiaga. Juutide püha paik, kus puhkasid sadu aastaid tagasi elanud esivanemad, oli päästetud. Võib arvata kui palju unetuid öid, närveerimist ja hingevalu nõudsid kõik need sündmused Shlomo Minkovil.
Ja kui palju pisiasju tuli korraldada veel igapäevases elus.! Surnuaial oli ju vaja läbi viia torustik lillede kastmiseks, laduda teekesed, korraldada matused....
Juudi religioosse elu omadusi pidi arvestama igal sammul ja seda kinnitama sõna ja meelega. Seda püüdis igati jälgida Minkov.
Peisahil oli paljudele juutidele suureks üllatuseks ja imeks, et matset võis tellida sünagoogi kaudu. Viimase 20 aasta vältel küpsetati matset kodudes. Mäletan kuidas minu abikaasa sõbrannad kogunesid meie kööki ja küpsetasid matset kolmele perele.
Muidugi tervele nädalale, mil Peisah kestis, matset ei jätkunud kuid esimesel seideril oli ta kindlasti laual.
Nüüd aga oli kõik lahendatud. Shlomo Minkov leppis kokku Riias, et sealne sünagoog küpsetab matset ka Tallinna juudi kogudusele.
Küsimus ei seisnud mitte ainult “mugavuses” ega “kvaliteedis” vaid selles, et nüüdsest oli Peisahil matse ka nende laual, kellel enne polnud seda võimalik endal küpsetada.
Ligi 400 perekonda tellisid igal aastal matset Riiast.
Lõpetades kõikide eelpool toodud asjatoimetustega, alustas Shlomo Minkov oma kõige suurema ja salajasema unistuse läbiviimist. Selleks oli mälestusmärgi rajamine fashismi kuritegude läbi hukkunud juudi kodanikele. Polnud ühtegi perekonda, kus poleks kedagi taga nutetud! Ja algas tema “Kannatuste Rada”. Kõikides riiklikes asutustes kehitati õlgu ja löödi silmad kaastundlikult maha. Saadeti ühe ülemuse juurest teise juurde ja kõikidel oli üks vastus ”See ei olene meist!” Shlomo Minkov ei andnud järgi. Ta jätkas ringi otsast peale, veenis, palus, nõudis... Ja ta osutus tugevamaks kõikidest riiklikest asutustest! Polnud küll saadud LUBA, vaid ainult NÕUSOLEK mälestusmärgi rajamiseks juudi surnuaia territooriumile. Ja see oli tollel ajal uskumatu saavutus!
Tagasihoidlik, mustast marmorist püramiidi meenutav mälestusmärk on püstitatud juudi surnuaeda. Igal aastal, Rosh ha Shanal ja Jom Kiperil vahel, korraldatakse seal miiting, palvetatakse ja sajad juudid mälestavad omakseid, sugulasi ja sõpru, traagiliselt hukkunuid sakslaste kuritegude ajal.
Tallinna sünagoogi jäi mälestuseks Shlomo Minkovilt peaaegu meetri kõrgune metallist menora, mis oli valmistatud tema oma joonise järgi tema väimehe Vladimir Tsitroni poolt, kes elas Jeruusalemas. Menora valmistati täiesti salaja Tallinna Laevaremondi tehases kus väimees töötas. Selleks, et kirjeldada, kuidas valmistamine toimus, kui leiutatult ja salaja see välja viidi, selleks peaks olema eraldi rubriik.
Täiesti uus peatükk algas Minkovil siis kui Nõukogude Liit avas oma piirid ja hakkas lubama juutidel emigreeruda Iisraeli. Ta mitte ainult ei aidanud ärasõitjaid vaid hakkas ka ise valmistuma sõiduks. Eelkõige saatis ta isademaale oma lapsed ja lapselapsed kes täna täie perena elavad kõik siin. 15.juulil 1978 saabus kauaoodatud õnnelik tund ka temale endale. Ta saabus Iisraeli. Tel Avivi lennujaamas ootasid teda tema pere, paljud sõbrad ja tuttavad, mõndasid neist polnud ta aastakümneid näinud. Olles ääretult erutatud ja liigutatud sellest, et ta lõpuks jõudis KOJU, palus ta ennast viia otse Jeruusalemma Nutumüüri äärde. Ta unistas palvetamisest selles, juudi rahvale nii tähtsas, paigas. Paigas, kus seisab tuhandeteaastane templimüüri sein mida on iidsetest aegadest puudutanud juudi rahva käsi. Shlomo silmad särasid... Hiljem, peolaua taga oma lastelaste kodus, ütles Shlomo, et see on tema elu õnnelikum päev! Ja see oli tõesti tema kauaaegse unistuse täitumine.
Kahjuks aga osutus see õnnelikum päev tema elus ka tema viimaseks elupäevaks. Peale pidulikku lõunasööki heitis ta puhkama ja uinus igaveseks. Ta oli 75 aastane.
Kurb sõnum haaras kõiki tema sõpru, lähedasi ja tuttavaid Tallinna juute nii siin Iisraelis kui Tallinnas ja Riias. Temast jäi mälestuseks raamat juudi rahva traditsioonidest ja kommetest, mida ta kirjutas oma lastelastele veel enne kui Nõukogude Liit oma väravad avas ja algas emigratsioon. See raamat pidi aitama neil juba nende tulevasi lapsi kasvatada juudi kommete kohaselt ja hoidma juudi kultuuri. Seda raamatut hoitakse Minkovide peres kui kallist reliikviat vanaisast.
Shlomo Minkov on maetud Jeruusalemma Õlimäele kus paikneb iidne juudi surnuaed. Kui te juhtute seal käima, palun, leidke tema haud ja palvetage tema mälestuseks. Mälestuseks võrratust inimesest, kes nii uskus oma rahvasse ja tegi ääretult palju tema kultuuriliste ja hingeliste väärtuste säilitamiseks.
Olgu mälestus temast jääv...