AjaluguИстория
History
Ajalugu[Meie erikorrespondendilt, Tallinn, Eesti]
Tõlkinud Ruth Stupel
„Euroopa kuldne nurgake” - nii nimetatakse Eestit kiire majanduskasvu ja madala elumaksumuse pärast. Olgu see kuitahes ilus nimi, mis on antud sellele kaunile väikesele riigile tänu tema kiirele majandusarengule, juutide kohtlemine riigis teeb talle au. Eesti on ainuke riik Ida-Euroopas, kus juutidel lubatakse rahulikult elada ja kus puudub riigi -ja rahvapoolne diskrimineerimine. Terava kontrastina teiste Balti riikidega on jõus kultuurautonoomia , mis oli antud juutidele 10 aastat tagasi, juutidel lubatakse elada vaba ja väärikat elu, mis on kooskõlas nende rahvus -ja kultuuritõdedega.
Juudi kogukond Eestis on väike. Juudid moodustavad ainult 0.5% või 6 000 inimest kogu Eesti 1 110 000 elanikkonnast. Üle 2.000 nendest elab pealinnas Tallinnas, ülejäänud Tartus, Narvas, Valgas, Pärnus ja teistes väiksemates linnades ja asulates. Esimesed teated Eestimaa juutide kohta pärinevad 13. sajandi algusest. Ometi saatis Vene tsaar, kelle võimu all Eesti kannatas sajandeid, 1742. aastal juudid maalt välja. 1828. aastal toodi Eestisse umbes pool tuhat juudi poissi vanuses 10-14 a. Vene keisri Nikolai I sõjaväeteenistusse. Enamik neist ei suutnud taluda väljakannatamatuid raskusi, ellujäänud said hiljem loa Eestis elamiseks. 1856. a. oli Tallinna (Reval) juudi kogukonna suuruseks 50 inimest. Kasv oli aeglane, sest venelased olid vastu juutide asumisele Eestisse, eriti Revalisse, kus asus üks tähtsamaid Venemaa kindlusi.
Peale Eesti iseseisvumist said juudid täielikud õigused. Eesti Vabariigi Konstitutsiooni alusel omistati köikidele vähemusrahvustele võrdsed õigused, kui kogukonna arv ületas 3.000, võis soovi korral luua kultuurautonoomia, õigusega organiseerida ja juhtida riigi -ja erakoole, samuti teisi haridusasutusi, asutada kultuurinõukogu ja kultuurijuhtkonna kontrollkomisjon. Saksa kogukond, kus oli 18.000 inimest, kasutas kiiresti seda võimalust ja asutas oma kultuurikomitee ja koole. Juudi kogukonnal võttis organiseerimine rohkem aega. 1926. a. kohtusid lõpuks Tallinnas Eesti juutkonna esindajad ja asutasid kultuurinõukogu ja komitee, selle eesotsas asub praegu hr. Aisenstadt, tuntud Eesti juutide tegelane. Komitee asutas 3 juudi kooli, suures osas materiaalselt riigi poolt toetatuna. Umbes 500 juudi last õpib Tallinnas, Tartus ja Valgas peale riigikeele ka jidishi ja heebrea keelt. Komitee koosneb 27 liikmest, need valitakse iga 3 aasta tagant. Nõukogu tegevust kontrollib Eesti Haridusministeerium. Nõukogu pädevusse kuulub ka maksude korjamine valitsuse heaks ja iga juut on juudi vähemusrahvuse liige, kes on kohustatud alluma Nõukogu reeglitele. Teisest küljest on igal juudil õigus lahkuda Juudi kogukonnast omal soovil. Kuigi seda juhtub väga harva, sest Eesti juudid on uhked oma kultuurautonoomia üle.
Klubi „ Bjalik” Tallinnas on parim näide Eesti juutkonna kollektiivvaimust. Oma hästi sisustatud raamatukoguga, avara lugemissaali ja teatriga on see üks paremaid kultuuriasutusi Ida-Euroopas.Varsavi 300.000 juudil ei ole midagi sarnast. Hr. N. Golstein, jõukas ärimees, on klubi liikuv vaim, peaorganiseerija ja kaitsja.
Eesti õige suhtumine vähemusrahvustesse andis juutidele võimaluse, mis on ainulaadne tänases Euroopas. Loogilise sammuna kultuurautonoomias said juudid õiguse asutada Judaika kateedri riigi ainsas Tartu ülikoolis, vastava avalduse alusel, mis esitati valitsusele Kultuurinõukogu poolt 1929. a. Valitsuse kiires vastuses teatati, et vastav kateeder tuleb avada ülikooli filosoofia- teaduskonna raames, üliõpilastel on õigus lõpetada antud osakond. Materiaalne pool on Kultuurinõukogu kanda, kusjuures ülikool muretseb eluaseme eest. Kahjuks fondide puudumisel õnnestus avada kateeder alles 1934.a. tänu hr. Paul Goodman’i (London) ühiskondlikule aktiivsusele, sest ta oli Tartust eriti huvitatud. Dr. Lazar Gulkovich, endine Leipzigi lektor, oli kutsutud kateedrit juhtima. Täna osaleb kateedri töös umbes 12% ülikooli juudi rahvusest tudengitest. Kateeder omab suurt tähtsust juudi ainete uurimises ja ka tulusat osa juudi mõtte ja teaduste levikul ülikoolis ja väljaspool seda. Loenguid kuulama kutsuti ka mittejuudi rahvusest professoreid, siin võis tihti näha ka üliõpilasi teistest rahvustest.
Eesti suhtumine juutidesse ajal, kui naaberriikides on neid häbematult isegi inimõigustest ilma jäetud, on kasulik mitte ainult juudi rahvale vaid ka laias laastus riigile. Eesti sõltub eksportkaubandusest ja juudid mängisid tähtsat osa selle kiires arengus. Eesti on üle saanud majanduskriisist, siin ei ole tööpuudust ja sellele on palju kaasa aidanud juudid, seda tunnistavad meeleldi ka eestlased ise. Tähtis on see, et teistes Balti riikides, kus juutide diskriminatsioon on üldine, toimub majanduse areng palju aeglasemalt kui Eestis. Üks tuntud Eesti juht, kellega arutasin seost juutide kohtlemise ja majandusarengu vahel Balti riikides, ütles: „Meie andsime juutidele täieliku vabaduse täpselt samuti nagu teistele vähemusrahvustele. Juudid on meile tuhat korda tagasi maksnud oma tööstuse, ustavuse ja patriotismiga.” Muidugi, natslik propaganda tungib ka Eestisse nagu mujalegi. Mitte eriti ammu Eesti natsionalistid, tuntud „Vapsidena”, püüdsid õhutada juudivastaseid tundeid. Tänu Presidendile Konstantin Pätsile, peatati see anti-juudi liikumine algstaadiumis, enne kui ta võis hakata mõjutama juutide ja teiste rahvaste suhteid.
The Jewish Chronicles, 25/9/1936 l. 22-23