eja Holokaust
Холокост
Holocaust


Külalisena Kloogaranna külas Otto talus


Ühel suvisel päeval läksin külla Annika ja Väino Milt`ide juurde nende suvekoju, mis asub Kloogal Paldiski maantee ääres just enne raudtee ülesõitu. Istusime, ajasime juttu, jõime šampust ja sõime torti. Ma jutustasin sellest, et me tahame luua Eesti Juudi muuseumi, kuna juutide elu Eestis on killuke kohalikust kultuurist ja on põnev ning sisukas. Kui hakkasin lahkuma siis Väino läks tahatuppa, kus elas tema 90-aastane ema, ja tuli tagasi ulatades minule väikese pakikese ning ütles, et see ese on meie tulevasele muuseumile üheks eksponaadiks. Ma olin üllatunud ega osanud alul midagi öelda. Tänasin ja lahkusin.

Milt

Ja nüüd ma jutustan lähemalt sellest kingtusest. See väärib seda. 13.juulil 2002. aastal olin jälle Miltide juures Kloogal ja lindistasin nende 90-aastase ema - IDA-MIRALDA MILT jutustuse, mis räägib sellest, kuidas sattus see eksponaat – linane laudlina mõõdus 158x154 cm – nende juurde. Ida-Miralda Milt (sündinud 1912.a.) oli selle Klooga ranna külas Otto talu perenaine. 1942-43. aastatel konvoeeriti nende talust mööda Kloogaranda grupp Klooga vangilaagri vange. Nad olevat ehitanud kellegi Keskküla suvilat.

Töö toimus sügis-talve perioodil kui ilmad olid külmad ja niisked. Mitmel korral vangivalvurid olid vangide suhtes leebed ja nad peatusid nende õuel. Mõni nendest võis ka talu kööki minna, kus sai käsi soojendada ja kindaid kuivatada.Rääkida nad omavahel ei osanud, sest tõenäoliselt olid nad leedu juudid, kes eesti keelt ei osanud. See, et nad olid näljased, oli ilmselge.Kui köögis olid sigadele toiduks keedetud kartulid, siis nad sõid neid aplalt ja toppisid ka taskusse. Perenaine Ida-Miralda andis neile ka muud söögipoolist ja ka vanu riideid.

Nagu ta rääkis olid nad väga armetud ja enamuses oli naised. Vaatamata valvurite liberaalsusele, nendega rääkida ei tohtinud ja nende toitmine ka ei olnud eriti soovitav. Kõik toimus salaja.Ükskord kui vangid jälle tulid tallu, siis nende juht-brigadiir, väikest kasvu mees punases jopes, tuli kööki ja võttis riiete alt ümber keha olnud linase laudlina ja kinkis selle tänutäheks talu perenaisele. Ilmselt töö ehitusel oli lõppenud ja sinna tallu nad enam ei ilmunud.

19.09.1944. aastal kostis metsast laskmist (umbes 2.km talust). Oli hirm. Õhus oli vastik imal lehk. Järgmine päev talu peremees Valter Milt läks vaatama, mis seal siis õieti toimus. Ta nägi tapetud inimesi allesjäänud tuleriitadel ja metsa all laipu. Ilmselt olid need vangid, kes püüdsid põgeneda.ja neid tulistati. Ta tuli koju ja ütles, et nägi metsa all ka seda meest, kes käis nende talus ja kinkis laudlina. Sellel mehel oli punast värvi jope ja selle järgi Valter Milt ta ära tundis. Selline on selle eksponaadi ajalugu.

Me ei tohi unustada neid, kes jäid oma elust ilma Kloogal ainult sellepärast, et nad olid juudid. Aga ei tohi unustada neid eestlasi - kohalikke elanikke, kes millegagi püüdsid neid õnnetuid abistada. Ühed nendest kohalikest olid IDA-MIRALDA ja tema abikaasa VALTER MILT! .



Eelpool toodud jutustuse pani kirja Aavi Dobrõš Tallinn, juuli 2002.a.








HOME Kunst Bibliograafia Business Kogukond Haridus Perekonnad Ajalugu Organisatsioonid Mälestused Religioon Sport Varia
HOME Искусство Библиография Бизнес Община Образов. Семьи История Организации Воспоминания Религия Спорт Разное
HOME Art Bibliography Business Community Education Families History Organizations Memoirs Religion Sport Various