AjaluguИстория
History
Ajalugu
Tallinna vanast juudi kalmistust on kindlaid andmeid alates 1840. aastatest (1). [Nosson Gens (Eesti juutide ajaloo uurija) kirjutab oma päevikus et kalmistu oli avatud 1790. aastal ja piiratud aiaga 1845. aastal. MR]
Piiritletud kalmistu on hästi näha Tallinna 1856.a üldkaardil.
1880. aastast on säilinud arhitekt Nikolai Thamm vanema projekt kalmistu vahimaja, kuuride ja kalmistu värava ehitamiseks (2). Paekivist historitsistlik vahimaja omab arhitektuurikeelelt sarnasusi sama arhitekti poolt kolm aastat hiljem projekteeritud Tallinna Suure Koraalse sünagoogi hoonega (3). Mõlema hoone ilmes on tugevaid Lähis-Ida arhitektuuri mõjusid. Vahimaja koosnes kalmistuvahi korteriblokist ning surnukuuri- ja pesuköögikorpusest. Kahte hooneosa ühendas esinduslik, idamaise dekooriga peavärav, mis koosnes suurest sepisväravast ja selle kohal kõrgunud ehisviilust.
Tallinna vanal juudi kalmistul asus sünagoogi rajamise initsiaatori ja toonase juudi kogukonna juhi Shaje Levinovitschi (suri 1907. aastal) mausoleum, mille projekteeris arhitekt Jacques Rosenbaum. 1908. aastaks oli projekt valmis, hoone ise valmis 1910. aasta sügiseks. Levinovitschi mausoleum oli silmapaistev ehitis kogu Eesti arhitektuuriajaloo kontekstis. Arhitekt Rosenbaum võttis eeskuju nn mauri stiilsest arhitektuurist, mis levis 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi alguses Saksamaa ja Austria-Ungari aladel, kuid mille kaugemad eeskujud olid keskaegses Lähis-Ida ja Hispaania mauride arhitektuuris (4). Oma idamaise ilme tõttu suhestus mausoleum otseselt juba mainitud Nikolai Thamm vanema projekteeritud Tallinna sünagoogi hoone ja vana juudi kalmistu vahimaja arhitektuurikeelega. Mausoleum paistis silma ka oma tehnilise lahenduse poolest, sest hoone kuppel oli valatud betoonist.
Levinovitschi mausoleumist läänes asusid vanal juudi kalmistul kaks väiksemat silindervõlviga hauakambrit. Üks neist oli lihtsa uusklassitsistliku eksterjööriga, krohvitud seinte ja betoonist silindervõlviga telliskiviehitis, teine aga katusel paiknevate sepiskaunistustega kergehitis (tõenäoliselt puidust ja plekist).
Hauatähiste osas olid Tallinna vanale juudi kalmistule iseloomulikud teisteltki juudi kalmistutelt tuttavad massiivsed kivist hauasambad ning sepisaiaga ääristatud hauaplatsid.
Tallinna vana juudi kalmistu suleti matmiseks toonase Linnaduuma otsusega alates 1. oktoobrist 1910. Viimane eriloaga matus toimus Tallinna vanale juudi kalmistule tõenäoliselt 1936.a. (5) Karl Laane väitel olid 1950. aastatel Levinovitschi mausoleum ja juudi kalmistule omased massiivsed hauatähised veel säilinud (6).
Tallinna vana juudi kalmistu likvideeriti 1963. aastal (Tallinna Entsüklopeedia andmetel 1967.a - CDL) kui kalmistu krundile otsutati rajada auobaasi parkla (7). Tõenäoliselt ei maetud kalmistult kedagi uuele, Rahumäel asuvale juudi kalmistule, sest ümbermatmist keelab juutide kombestik. Kui keegi enda omakseid ümber mattis, siis juudi kogukonda sellest teavitamata (8). Kalmistule maetute nimekirjad on kahjuks säilinud vaid osaliselt. Praegusel hetkel asuvad kalmistu peal endiselt autoparkla ning garaazhid. Tulevikus on võimalik endise kalmistu territooriumi muutmine memoriaalpargiks või väikeseks haljasalaks.
1 Laane, Karl. Tallinna kalmistud. Maalehe Raamat, Tallinn, 2002, lk 76 – 77. 2 Tallinna Linnaplaneerimisameti arhiiv. Magasini 27, toimik nr 344, Politseikaust nr 27. 3 Sünagoog hävis 1944. a märtsipommitamises, varemed likvideeriti lõplikult 1947.a. Sünagoogi originaalprojekti üks koopia asub Eesti Ajalooarhiivis (EAA.33.3.1601), teine Tallinna Linnaarhiivis (TLA.1387.1.80) – CDL. 4 Gens, Leo. – Mausoleumist, mida enam ei ole, ja selle autorist, Sirp? 1990.a-d?. Paljundus Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti arhiivis. 5 Võsu, Andres. – Vestlus Juudi Koguduste Liidu esimehe David Slomkaga. 6 Laane, lk 76. 7 Võsu, Andres. – Vestlus Juudi Koguduste Liidu esimehe David Slomkaga. 8 Mark Rõbaki särtskiri autorile 26.11.2007.
