Mälestused-Jutustused
Воспоминания/Рассказы
Memoirs/Stories

Eino Baskin

raamatust "Raudeesriide taga", Perona, 1993

Muretu lapsepõlv

Sündisin 17. juunil 1929. aastal Tallinnas teenistujate perekonnas. Nii kirjutatakse alati kõikvõimalikes elulookirjeldustes ja ankeetides. Minu isa Hirš Baskin (sõbrad kutsusid teda Harriks) oli elukutselt proovireisija. Ta töötas paljudes Eesti firmades, enamik aastaid Tallinna "Tekstiilis", ja kolistas paarkümmend aastat mööda Eestit ja Euroopat ringi - nii nagu mina edaspidi kolistasin mööda Nõukogude Liitu. Isa oli haritud mees, valdas perfektselt saksa, pisut ka inglise keelt. Läti ja vene keel olid tal omast käest võtta, kuna ta ise oli pärit Riia linnast - alles 1920. aastal kolis ta Tallinna, kus nad emaga abiellusid. Ema neiupõlvenimi oli Maria Raage (kõik tuttavad hüüdsid teda Mašaks). Ema oli ametilt kosmeetik-juuksur, kuigi lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna. Hiljem, 1933. aastal avas ta Vene tänavas oma juuksurisalongi "Basil", kus praegugi asub juukseäri "Junor". Ma ei tea, miks ema ümber kvalifitseerus, tõenäoliselt arvas, et juuksuriamet toob rohkem sisse kui naismajandusteadlase oma. Igatahes oli meie pere materiaalne olukord kodanlikus Eestis hea. Ei saaks öelda, et väga hea, aga siiski hea. Ma ei pea valetama, et olen pärit vaeste tööliste perekonnast ja et oma igapäevast leiba teenides pidid vanemad ööd-päevad rabama, toitmaks oma ainukest poega. Ei, seda ei olnud. Minu vanemad töötasid palju nagu kõik normaalsed kapitalistliku riigi inimesed, aga töötasid ainult päeval. Öösel nad magasid või pidutsesid "Estonia" valgetes ja rohelistes saalides. Maja meil ei olnud, suvilat ka mitte, isiklikku jahti ei olnud, elasime 3toalises korteris Raua tänaval majas number 13. Ainsa nimetamisväärse luksusena võiks rääkida autost -1938. aastal ostis isa järelmaksuga väikese "Morrise", mille ta järgmisel aastal kiiruga maha müüs, kuna selle auto pärast tekkisid meie perekonnas isa ja ema vahel alatasa riiud. Siis ma ei saanud veel muidugi aru, millest need riiud tekkisid. Olin siis kõigest kümneaastane ja ema-isa rääkisid omavahel alati juudi keelt, kui nad tahtsid lapse eest mõningaid asju varjata...

Olen väga sageli mõelnud ühe probleemi üle: miks juudid, eriti Nõukogude Liidus elanud juudid ei tunne oma keelt? Keegi pole sellele küsimusele ammendavat vastust andnud. Võib-olla sellepärast, et andekate spetsialistide ja ärimeestena on juudid läbi aegade sattunud võõrastesse riikidesse ja perekondadesse, kus nad on kiiresti assimileerunud. Aga N Liidus oli ju väljasõit pikkade aastate jooksul keelatud! Just siin on juutide rahvuslik eneseteadvus viletsas olukorras. Kogu meie maal, isegi Birobidžanis, juudi Autonoomses Oblastis - olen seal neli korda esinemas käinud - räägivad juudid vene keelt. Birobidžanis ei kuule üldse juudi keelt. Seal on olemas küll rahvuslik juudi söökla, kuid peale küüslaugu ja keedetud kala äädikakastmes ei leidnud ma sealt absoluutselt mitte mingeid rahvuslikke toite. Muuseas, juudid äädikat ei tarvitagi! Ometi on juudi rahvustoidud väga maitsvad, eriti magusroad. Birobidžanis ei saanud sellest juttugi olla. Noh, varustatus oli seal ka kehvavõitu, kuigi käisin seal ajal, mil ei eksisteerinud veel nn söögiprobleemi, siis oli ikka üht-teist saada. Kultuurimaja, kus meie kontsert toimus, kandis Puškini nime - see kõlas ühelt poolt väga naljakalt, teisalt aga kurvalt. Tõsi küll, samal päeval kell 16.00 mängiti seal. Šolem Alejchemi, juudi klassiku komöödiat "Piimamees Tevje". (Muuseas, olen seda komöödiat näinud Moskvas Juudi teatri esituses. Nüüd kahjuks ei ole ka seda teatrit enam olemas, kuigi tegemist oli suurepärase kollektiiviga, kus mängisid andekad näitlejad, Liidu rahvakunstnikud S. Mihhoels ja A. Zuskin, kes 1939. aastal maha lasti.) Seda juudi klassikat mängiti tolles Puškini-nimelises kultuurimajas vene keeles! Paradoks, millest mina küll aru ei saa. Milleks luua Juudi Autonoomne Vabariik ja rääkida seal ainult vene keelt? See oleks sama kurb, kui äkki kõlaks Eestimaal ainult venekeel. Mis võib ka juhtuda,kui migratsiooni ei peatata.

1988. aasta 29. mail kutsuti kõiki juute Tallinna Vene Draamateatrisse Juudi Kultuuri Seltsi asutamisõhtule. Rääkisin minagi sel õhtul meie keele ja kultuuri kallal toimepandud vägivallast, selle pikaajalisest väljasuretamisest. Saalitäis rahvast tõusis leinaseisakusse mälestamaks sõjapäevil langenud juudi rahvusest inimesi. Leinaminutid, haudvaikus tõid meelde ka need kultuuritegelased, kes stalinlike repressioonide käigus hukati. Nõukogude juudid on peaaegu ainus rahvus maailmas, kes ei oska oma emakeelt. Seepärast mõistan ma väga hästi eestlaste pingutusi,et säilitada oma rahvuslik kultuur, keel ja kombed. Need tuleb elavana alles hoida iga hinna eest. Igal rahvusel peab olema oma kultuur, ilma selleta on inimene nagu kooritud puu.

Meie kodus kõlas juudi keele kõrval ka eesti ja vene keel. Minu njanja, tädi Niina, rahvuselt venelane, oli intelligentne, kultuurne naine, oli palju lugenud ja tundis suurepäraselt vene klassikat. Ta luges peast Puškinit, Lermontovi, teadis palju muinasjutte. Tema poeg, Nikolai Aleksejev on elukutselt näitleja ning töötab Moskva Gogoli-nimelises Draamateatris, küllalt tuntud ja palju filmides mänginud. Njanjat ennast kahjuks enam ei ole, ta suri hiljuti, 1986, aastal 81aastasena. Mulle tundub, et tädi Niina suutis mulle väga palju anda - ta oli südamlik, aus, kohusetruu, armastas väga tööd, oli nõudlik ja samas järeleandlik, kui vaja. Ta pühendas mulle oma vaba aja ja tegeles minuga isegi rohkem kui ema, kes oli alalõpmata ära, hommikust õhtuni tööl. Ema armastas oma tööd väga, vist temalt olen pärinud oma organisaatorliku vaimu. Ema tahtis kõike paremaks, ilusamaks muuta, käis palju välismaal oma salongile uut aparatuuri hankimas ja täiendas ennast pidevalt, kirjutas igasugustest ajakirjadest välja kõike, mis puudutas tema professiooni -kosmeetikat ja juuksuritööd. Niisiis, ka minul oli koduseks keeleks peamiselt vene keel, enamasti täna tädi Niinale. Aga kodus kõlas ka saksa keel, sest mõned isa sõbrad rääkisid saksa keelt. Ja loomulikult räägiti sageli ka eesti keelt, sest isa sõbrad ja töökaaslased olid kõik eestlased, nagu ka ema kolleegid. Pealegi oli meie koduteenijaks eestlanna Amanda. Teist nii suurepärast kokka ei teagi. Kuidas see inimene oskas süüa teha! See oli fantastiline! Arvatavasti pärinesid tema oskused ajast, mil ta kümmekond aastat kokana Kadrioru lossis töötas. Amanda oli harjunud selliste eriliste toitude valmistamisega, mida tavalisel iga päev ette ei võetud. Tema kogemustest saime siis ka meie osa, nii et meie perekond muutus aastate jooksul lausa gurmaanideks. Tervise seisukohas on see muidugi kahjulik ja on teinud mulle karuteene - olen alati kaalunud üle normi, alalõpmata magusa söömisest tulika südame veresoonkonna skleroos. Nii et tänu tädi Amandale armastan ma tänaseni kooke ja torte ning unustan vahel täiesti ära, et see on mulle kategooriliselt keelatud.

Õppima pandi mind Prantsuse Lütseumi. Koolikaaslastest mäletan väheseid - praegu tuntud eesti advokaate Simon Levinit, Aleksander Glükmanni, tol ajal õppis seal ka Georg Ots, kes oli minust küll vanem. Oli veel palju teisi tuttavaid ja sõpru, kelle nimesid ausalt öeldes enam ei mäleta ja ka: need lugejale midagi ütleksidki. Meenub, et olin üks ulakamaid õpilasi. Isa ja ema käisid alatasa mu pahanduste pärast koolis. Kord lõin palliga katki direktori kabineti akna, kord sai klassi toodud siil või asendatud kriit suhkrutükiga, sai ära söödud teiste laste võileibu, nagu kodus oleks olnud ei tea mis nälg jne. Minu kangelastegudega võrreldes olid Joosep Tootsi vägiteod Paunvere koolis vaid väikesed naljakesed. Kui oleksin koolis sama ulakas olnud kui Toots, siis tollaste mõõtude järgi oleks mind vist üsna eesrindlikuks oli kõikvõimalike huligaansuste väljamõtleja. Mina olin alati kõikide mängude algataja, ema samuti. Ema tegi ükskord järgmise triki - ta agiteeris klassikaaslasi kodunt kooli tooma vihmavarjud ja kui klassi astus klassijuhataja, üle Eesti kuulus õpetaja härra Usembla, avasid kõik ema käsu peale vihmavarjud ja klass nägi välja nagu mingisugune mustlaslaager. Vihmavarjude all laulsid kõik ema eestvedamisel mustlasromanssi "Otši tšornõje". Selline mustlaskultuuri meenutusõhtu läks emale kalliks maksma: ta visati lihtsalt koolist välja. Ei mäleta, mis tingimustel ta tagasi võeti, aga kooli mu ema lõpetas, kuna õppis hästi.

Inglise Kolledž ja Prantsuse Lütseum, ka Vestholmi Gümnaasium olid Tallinnas tol ajal prestiižikad õppeasutused, kus õppisid n-ö koorekihilapsed. Mina polnud mingi koorekiht, olin pigem hapukoorekiht. Aga olin veetnud emaga umbes kaks aastat, õigemini kaks suve Prantsusmaal - ema õppis kuulsas Pariisi Comolle'i firmas kosmeetikat. Hiljem elasin veel aasta Brüsselis ema õe Leena Raage juures. Ema õde sõitis 1933. aastal Belgiasse, sest abiellus Tallinnas ühe saksapäritolu belglasega. Leena Raage oli Eestis päris populaarne varieteetantsijanna, lõpetanud Gerd Neggo balletistuudio ja töötas tantsijana üle kümne aasta "Marcelis" (praegune "Vana Toomas" Raekoja platsil). Ta tantsis koos selliste tuntud baleriinidega nagu Nadežda Taarna (Inna Taarna ema), Veera Leever jt. Niisiis, ma oskasin pisut prantsuse keelt- laps omandab keele ju väga kiiresti - ja kahe suvega õppisin selle nii selgeks, et lastega mängides võisin rääkida juba prantsuse keelt. Arvatavasti seepärast ema otsustaski panna mind õppima Prantsuse Lütseumi. Tagantjärele mõeldes arvan, et emal oli plaanis sõita alatiseks Pariisi elama. Aga isa oli vastu. Tookord näis mulle, et isa ja ema vahekord oli väga soe, alles hiljem sain teada, et olin eksinud. Emal oli Prantsusmaal inimene, keda ta väga armastas ja kes kutsus ema enda juurde. Küllap ema vaagis seda küsimust ja otsustas minu ja isa kasuks. 1939. aastal, kui olin kümneaastane, tahtis omakorda isa alatiseks Ameerikasse sõita. Isal oli juba ostetud kolm laevapiletit, praegugi veel mäletan seda päeva, kui ta tuli piletitega koju ja ütles emale: "Noh, hakkame siis pakkima!" Aga seekord oli ema vastu. Nii et kord oli isa, kord ema vastu ja mina jäingi eluks ajaks tallinlaseks. Ei tea, mis oleks minust saanud Ameerikas või Prantsusmaal, Eestis vähemasti usaldati minu raamat avaldada. Võibolla Ameerikas või Pariisis lõikaksin lahti teiste raamatute lehti?

Koolipõlveaegseid õpetajaid ja klassikaaslasi mäletan hästi, ehkki tagantjärele olen vähestega kohtunud. Tõenäoliselt on üks põhjus selles, et tervest klassist olen mina ainuke, kes pühendas oma elu teatrile. Need, kelle saatusest veel midagi tean, tegutsevad teistes valdkondades - on paar kaptenit, prokuröri, kolm advokaati, ametnikud, insenerid. Paljud endised koolivennad elavad Rootsis, Kanadas, Ameerikas. Hiljuti sain küllakutse Austraaliast Melbournis korraldatavaile Prantsuse Lütseumi juubelipidustustele, kuhu kahjuks tervis ei lubanud sõita. Koolis õppisin keskmiselt, vahel olid kahed, vahel viied. Kõik olenes tujust, nii nagu praegugi. Annet oli, aga laiskust ka parasjagu. Elan Pärnu maanteel, jalutan koeraga tavaliselt mööda Lauristini tänavat ja siis käin vahel ka oma vana kooli (praegu asub seal 7. keskkool) hoovist läbi. Nüüd on see inglise profiiliga õppeasutus, ka mu poeg Roman õppis selles koolis. Ei saaks öelda, et mind on väga härdaks teinud endise kooli seinad, aga mingi imelik tunne tekkis küll, kui esinesin 1975. aastal kooli aktusesaalis õpilaste ja õpetajate ees. Ärkasid vanad mälestused, tekkisid tuttavad assotsiatsioonid - näe, siin olen liugu lasknud, siin koridoris nurgas seisnud jne. Aga nii suurepäraselt, nagu on kirjeldanud Oskar Luts "Kevades" Paunvere kooli koos oma asukatega, ma oma mälestusi taastada ei suuda. Võib-olla ei olnud koolielu sündmused siiski nii mälestusväärsed.

Prantsuse Lütseumis leidis aset minu esimene kokkupuude teatriga. 1938. aastal toimus "Estonia" kontserdisaalis kooli aktus. Ei mäleta, mis tähtpäevaga see seotud oli, võibolla oli üks tavaline aktus. Vanasti oli ju tähtpäevi vähem, olid lihtsalt riiklikud ja usupühad. Nõukogude ajal tähistati kõikvõimalike elukutsete päevi: kaevurite, ehitajate, meditsiinitöötajate, kahurväelaste jne päevi. Otsekui peaks pidevalt meelde tuletama, et meil on kõik need elukutsed olemas! Minu lapsepõlves oli aga au sees iga elukutse, kui see võimaldas teenida leiba ja leiva kõrvale tükikese võid. Niisiis oli kontserdisaalis koolipidu ja mina pidin ainukesena meie klassist laval prantsuskeelse palaga üles astuma. Mulle oli õmmeldud must ülikond, vurrud ette joonistatud ja pea märjaks tehtud, et soeng sile püsiks. (Juukseid oli mul siis palju, nüüd, jah, on mu pea juba päris paljas, aga nende vähestegi juuste hulgas pole ühtegi halli karva. Ainult habe on hall, aga seda pole keegi kunagi näinud.) Oma esimesest avalikust esinemisest mäletan veel seda, et aplaus oli väga tugev. Ja et lastele pakuti pärast kontserti jooki ja maiustusi. Minu teine avalik esinemine sai teoks 1940. aastal. Olin siis 11 aastane. Jutustan sellest pikemalt, sest mulle näib, et just too kokkupuude teatriga sai minu edaspidise elu suhtes määravaks. Siis oli kõik juba nagu ehtsa teatri moodi. Kõik algas sellest,et kord kutsus isa mind oma näiteringi proovi vaatama. Isa mängis vist oma paarkümmend aastat Juudi Seltsi "Bjalik" juures tegutsenud asjaarmastajate teatris. See teater asus Karja tänava tubakakaupluse vastas olevas majas, kus praegu on õllekelder. Isa oli Eestis üsna tuntud koomik ja hea karakternäitleja. Ta mängis palju naisosi - vanu eitesid juudi klassikast. Tavalisi rolle muidugi ka. Mängis nii eesti kui ka vene keeles. Mulle tundub, et isas läks kaduma väga hea näitleja. Võib-olla oleks temast saanud professionaalne näitleja, kui ta oleks elanud mõnel teisel maal. Aga Eestis oli tol ajal juudi rahvuse esindajal ikkagi raske näitlejaks saada. (Juudi rahvusest draamanäitlejatest tean "Vanemuises" töötanud Haim Druid ja estoonlast Harri Parist.) Takistuseks võis oletatavasti saada ka keelebarjäär, õigemini aktsent, aga võib-olla ka seltskond, kus isa liikus. Vahest ta ise ei tahtnudki näitlejaks saada, sest vanaisa poleks seda ilmselt mitte kunagi lubanud Vanaisa oli ärimees, õigemini rätsep, aga ärimehe profiiliga. Tal oli Riias väike kauplus-töökoda ja tõenäoliselt ta tahtis, et ka isast saaks meistrimees. Aga ta andis isale siiski võimaluse õppida ja saada kõrgem haridus. Isa oli ka harukordselt hea huumorimeelega, ta jutustas igasuguseid juhtumusi ja anekdoote niivõrd koomiliselt, et kuulajad ei saanud kunagi naeru tagas hoida. Ka mu ema oli väga naeruhimuline inimene, tänaseni kõlab kõrvus tema naer, vahel võis ta naerda kuni pisarateni. Siis jooksis ta tavaliselt ühte väikesesse ruumi, istus seal tükk aega ja ainult oigas:"jumala pärast, ärge enam nalja tehke, ma ei pea vastu!" Naer kõlas meie kodus sageli, ilmselt on ka see üks põhjusi, miks ma austan huumorit ja naljast lugu pean. Mulle näis alati, et meie perekonnas valitses vastastikune arusaamine, naer ja heaolu. Muresid nagu polekski olnud. Aga võib-olla see ainult tundus nii 10 aastasele poisile?

Niisiis mängis mu isa asjaarmastajate näiteringis, mille juhendajaks oli tookord Ants Lauter. Just seal kohtasin esimest korda Lauterit ja meie tutvus kestis igaviku, kuni suure teatrimehe surmani. Kord, kui isa oli mu proovi kaasa võtnud, küsis Lauter isalt, kas ma olen ka kunagi laval esinenud. Saades jaatava vastuse, määras Lauter mind kohe Petja rolli peale V. Katajevi näidendis "Valendab üksik puri". See oli esimene nõukogude näidendi lavastus juudi teatris, hiljem toodi see lavale ka Draamateatris Salme Reegi ja Ellen Liigeriga peaosas. Nii et mängisin sama rolli, mida hiljem Ellen Liiger. Sain oma rolli mängida kõigest mõned korrad, sest trupp lõpetas peatselt oma tegevuse. Raske arvata, miks see nii läks, võib-olla avaldas mõju lähenev sõda ja poliitiline situatsioon Eestis. Oma esimest esietendust mäletan hästi: mul oli seljas ilus lühikeste pükstega madruseülikond - minu koolivorm ja müts. Ema lõikas mütsilt punase tuti ära ja see vorm tegi minust aristokraatliku perekonna pailapse. Revolutsioonimeelne Gavrik (osatäitja nime enam ei mäleta, aga seda tean, et Eestis ta enam ei ela) kandis katkisi pükse, oli paljajalu ja peas oli tal suur valge juuksepahmakas. Niisiis oli mu esimeseks suurrolliks pailaps, tõsine ja väga ülbe. Isa mängis nuhki, kes päris pidevalt minult andmeid Gavriku ja tema vanaisa kohta. Neid stseene õppisime isaga kahekesi kodus. Minul jäi tekst alati kiiremini pähe kui isal, mistõttu ta kahtlustas, et õpin öösiti salaja oma rolli. Aga mul oli lihtsalt väga hea pea. Iidse jäävad tekstid mulle kergesti pähe, eriti estraadilood, nüüd on see arvatavasti juba harjumuse ja pikaajalise treeningu tulemus.

Juba väikese poisina tekkis mul suur huvi teatri vastu ja arvatavasti pärines see pisik isalt. Tal oli kodus palju prille, ninasid, maske, parukaid, mida ta rahvateatris mängides kasutas. Võisin vahel tundidekaupa peegli ees seista, tehes igasuguseid lõustu ja vesteldes mingis arusaamatus keeles. Ja kuna minu bonne vahel lausa sundis mind pähe tuupima luuletusi ja valme, küll Puškinilt, Lermontovilt, Krõlovilt, siis teadsin peast palju luuletusi ja proosapalu. Mu kuulajateks olid tavaliselt ema, isa ja tädi Niina, vahel ka mõned külalised. Kuna ema ja isa olid hommikust õhtuni tööl, siis olin peaaegu kogu aeg oma njanja hoole all. Ta jutustas mulle sageli lugusid näitlejatest, teatrist, mind ümbritsesid raamatud ja igasugused nukud. Tegin kodus isegi nukuteatrit, panin sõrmikud ja labakud kätte ning mängisin nendega kõiksugu kujusid, joonistasin kätele erinevad nägusid, improviseerisin ise teksti juurde, mitmes keeles muidugi. Tavaliselt esitasin oma lugusid inglise keeles, vaatamata sellele, et ma seda üldse ei osanud. Vahel joonistasin paberile näod, lõikasin need paberist välja, kleepisin pulkade külge ja siis tegelaskujud käes, vestlesin nendega. Või katsin oma näo mingi riidetükiga ja ajasin omatehtud tekstijoru. Tehnika vastu ei tundnud ma üldse huvi, mu mänguasjad olid peamiselt nukud ja päkapikud, tinasoldatid, koerad, kassid ja muu kraam.

Kuid üks seik mu lapsepõlvest pani mind üha rohkem ja rohkem teatrit armastama. Sellest peaksin kirjutama pikemalt, sest see oli mu edaspidises elus nagu omamoodi määrav, juhatas mind transformatsiooni, ümberkehastumise juurde. Mulle on alati meeldinud mängida, jäljendada erinevaid inimesi. Ja juba teatri töös olin alati väga õnnelik, kui sain kehastada huvitavaid, karakteerseid tüüpe. Mulle meeldis vahetada parukaid, muuta täielikult oma välisilmet, kõnnakut, häält... Küllap just esimese impulsi sain juba 1937. aastal. Olin siis 8 aastane, kui isa viis mind "Gloria Palace'i" (praegune Vene teatri hoone) ja veel tänaseni seisab mu silme ees näitleja, kes sealsel laval üles astus. See näitleja oli itaallane Francardi. Hiljuti kingiti mulle prantsuskeelne varieteenäitlejate entsüklopeedia, kus on kirjas lühiandmed kõikide maailmakuulsate klounide ja varieteenäitlejate kohta, ning Francardile on seal pühendatud terve lehekülg. Tema tegelik nimi oli Max Factori, itaalia juut, kes sündis 1883. aastal ja suri 1942. Ta esindas transformatsioonikunsti Itaalias, esines palju aastaid Prantsusmaal, Ameerikas. Ma pole oma elu jooksul näinud nii suurt kunstnikku kui Francardi, vahest Arkadi Raikin võiks temaga konkureerida transformatsiooni alal. Mäletan, et "Gloria Palace'i" lavale oli ehitatud suur ja kõrge kõnepult, mis oli igast küljest kaetud mitmevärviliste riietega. Näitleja tuli lavale, kummardas, astus kõnepulti ja pöördus saali poole sõnadega (kui ma ei eksi, siis esines ta saksa keeles): "Kallis publikum, ma näitan täna teile kuulsaid poeete, heliloojaid, ja riigitegelasi. Igale neist lisan ma ühe tsitaadi või värsi, et teil oleks kergem ära tunda, kellega on tegemist. Kui olete ära tundnud, keda ma kujutan, siis palun teid kõiki see nimi siin saalis välja hõigata." Ja siis algas etendus. Saal elas sellele väga aktiivselt kaasa, sest päevasele etendusele oli tulnud väga palju lapsi. Kõik karjusid, plaksutasid, kommenteerisid Francardi erinevaid kujusid. Mäletan, kuidas näitleja kummardus vaid sekunditeks kõnepuldi taha ja kui ta püsti tõusis, oli meie silme ees täiesti uus inimene. Ta kasutas maske, aga mitte ainult nägu ei muutunud, vaid ka riietus, kostüüm. Parukas, nina, habe ja muud atribuudid olid arvatavasti omavahel mingite traatidega ühendatud, nii et näkku ta tõmbas maski koos parukaga. Meie silme ette ilmusid Goethe, Lermontov, Puškin, Napoleon, Stalin, Beethoven, Tšaikovski jpt. Tekst oli muidugi võrratu, kusjuures Napoleoni tekst kõlas prantsuse, Puškini oma vene, Goethe saksa keeles. Äratundmisrõõm viis publiku sellisesse ekstaasi, et saal lausa möirgas. Mäletan, et koju tulles püüdsin kohe kõike seda emale ja bonnele ette mängida. Kiiresti meisterdasin vanadest mütsidest ja ema-isa riietest kostüümid, maalisin endale ette vurrud, habeme ja terve õhtu demonstreerisin neid kujusid oma vanematele. Ema tegi õhtul sellele etendusele viimaks lõpu: "No jäta ükskord juba rahule! Mine nüüd magama! Vaata, mismoodi sa välja näed - näost punane, õhetad, sul on ju lausa palavik!" See estraadietendusröövis minult eluks ajaks rahu. Hiljem, kui olin juba elukutseline artist, kasutasin oma estraadinäidendites ja -kavades sageli transformatsiooni ja maske.