Mälestused/JutustusedВоспоминания/Рассказы
Memoirs/Stories
Mälestused/Jutustused
"Hermann Biek oli helilooja jumala armust. Ja klaverimängija elukutsest
sai tema hukutaja. Samuti oskamatus kaubelda kunstiga."
"Londonis hakkas ta tegelema jazziga, tal oli väike orkester ja selle
tarbeks kirjutas ta ööpäevaselt muusikat. 40-aastaselt suri ta oma
kirjutuslaua taga, jättes avamata oma tohutut annet."
(Maria Judina mälestused "Mõnda Leningradi inimestest")
"Nüüd tean ma täpselt, et ainult need õppetunnid moodustasidki kogu minu teatrialase hariduse, kuna kogu minu töö - kuigi minust ei saanud muusikut - oli katse viia ellu see, mida ma sain teada pr. Bieki erakordsete tundide käigus."
(rmt. Peter Brook "Aja niidistik")
1863. aastal saabus Vilniusest Tallinna ligi 20-aastane noormees, kes oli täis elujõudu ja uskus, et leiab soodsad võimalused ja erialast tööd. Tema nimi oli Moiše Biek.
Erinevalt Vilniusest, kus noormees oli sündinud, ei kuulunud Tallinn juudi "asumispiirkonda" (Vene keisririigi maa-ala, kus juutidel oli lubatud elada), seetõttu elas siin ainult ligikaudu 450 juuti, seega oli ka konkurentsi vähem.
Moiše oli raamatuköitja, täpsemalt "köitmise asjanduse meister", nagu oli tähendatud vastavas kulliga paberis. Ümberkolimise võttis ta ette oma riisikol, sest ametlik seadus, mis lubas juutidest käsitöölistel asuda väljapoole "asumispiirkonda", ilmus alles kaks aastat hiljem (28. juunil 1865). Ja tõesti hakkasid asjad ülesmäge minema. Moiša abiellus juudi tütarlapse Dvore´ga (vene pruugis Veera), peresse tuli täiendust. 1867 sündis poeg David, 1868 - Leib (Leopold).
David omandas plekksepa ameti ja avas oma töökoja, Leopold läks aga isa jälgedes - temast sai köitja. Tellimusi oli arvukalt, ettevõte laienes. Leopold hakkas müüma kantseleikaupu ja kartongi, ostis isikliku laohoone ja muutus märkamatult lihtsast köitjast edukaks kaupmeheks. See ei jäänud aga märkamatuks võimudele. Asi oli selles, et juudist käsitööline tohtis elada väljaspool "asumispiirkonda" vaid niikaua, kuni ta tegeles vormistatud käsitöö liigiga.
Kas keegi kaebas või märkasid võimud ise "kuritegu", kuid Leopoldi üle mõisteti kohut ja 8. oktoobril 1893 langetati otsus - saata mees tagasi juudi "asumispiirkonda". Leopold ei tahtnud aga sugugi kolida tagasi Vilniusesse...
Ta oli valiku ees: kui juut ei saa töötada väljaspool oma käsitöö ala, siis peab ta kas oma tegevusest loobuma või siis ... lakkama olemast juut. 11. juunil 1894 läheb Leopold üle luteri usku. Kui ta ei ole aga juut, siis on tal õigus elada ja tegutseda igas Vene riigi linnas, sh Tallinnas. Kohtuasi suletakse kuriteo koosseisu puudumisel. Abikaasa, Peterburi juuditar Maria Fleischaker ei vahetanud usku, nii et juudi seaduse järgi jäid lapsed juutideks.
Sellises olukorras näeb 23. septembril 1896 ilmavalgust meie jutustuse kangelane, puht juudi välimusega väike luterlane Hermann Biek. Perekond oli jõukas, ema - Peterburi sõjaväearsti tütar, nõnda võib oletada, et lapsed said hea hariduse. Hermann ja noorem poeg Eduard (s. 1898) lõpetasid Tallinna reaalkooli, võtsid muusikatunde (Hermann esines isegi algaja pianistina). Pärast kooli lõpetamist astus Hermann 1913 Peterburi konservatooriumi. Kaks aastat varem oli sinna astunud Hermanni tulevane naine, 19-aastane Veera Vinogradova, kelle isa oli Nižni Novgorodis täieline riiginõunik.
Maria Judina kirjutab: "Nižni Novgorodist pärit Veera Pavlovna Vinogradova, erakordselt võluv naine, paljude temasse armunud noorte (ja ka vanade) muusikute paleus, paljude põhiliselt lühikeste klaveripalade (väga arvukate prelüüdide!) looja - ning Hermann Leopoldovitš Biek, eesti juut - oli noorpaar, kes oma Peterburi, seejärel Petrogradi konservatooriumi õpiaastail särasid kui kõige eredamad isiksused meie, konservatooriumi tudengite seas".
"Niisiis, mõlemad Biekid ja mina olime armastavad sõbrad. Olen juba kirjutanud sellest - mind on sõprus üldse teinud ääretult, uskumatult, ebareaalselt õnnelikuks, kuid sõpruses Biekidega oli veel kordumatu nooruse hõng; kui oli selgumas nende ühine tulevik, abiellu astumine, kirjutasin neile luuleread, mis algasid nõnda:
Ma nägin, kuis puhkesid sa õide
tema juubeldavas südames...
(edasi ei mäleta!). Mind tegi õnnelikuks nende õnn, ma imetlesin neid ja olin uhke nende üle. Veerake oli ka imeline perenaine, küpsetas mõnikord järjekordse prelüüdi loomise või loengu vahel mitte millegist pirukaid. Sõbratarid, tagasihoidlikud pianistid, jumaldasid Veerat. Tema lootusetud kummardajad, nende seas ka tema õpilased, olid õrnatundeline Klemenz ja monumentaalne Danila Amfiteatrov, kirjaniku poeg. Biekidel oli veel foksterjer Fljoška, kelle peale Hermann karjus: "Käi minema, painaja, ära sega komponeerimist!" Juhtus ka, et Veera käsib: "Hermann, pane samovar üles". "Vaim ei tule peale", - vastab helilooja ja läheb teise, kitsasse tuppa muusikat kirjutama, meie askeldame siis Veerakesega ise."
Hermann lõpetas konservatooriumi korraga kolmel erialal: klaver, dirigeerimine ja helilooming. Sai kolm preemiat ja ettepaneku jääda tööle klaverimängu õppejõuna. Veera lõpetas konservatooriumi klaveri ja heliloomingu alal. Glazunov, kelle juures ta õppis, andis talle suurepärase iseloomustuse. Ka talle tehti ettepanek jääda õppejõuks.
Käes oli 1920. aasta. Aeg oli keeruline. Venemaal oli toimunud revolutsioon, käis kodusõda, valitses külm ja nälg. Eesti kuulutas ennast 1918 iseseisvaks riigiks, 1920. alguses lõppes Vabadussõda, meeleolud olid ülevad, võis kõneleda ka suhtelisest heaolust. Veera ja Hermann ootasid last. Maria Abramovna püüdis poega veenda tulla Tallinna "kasvõi lapse tuleviku nimel". Esmane laps Leopold, Leo, kes sai kombekohaselt nime lahkunud vanaisa auks, sündis juba Tallinnas 1921. aasta lõpus.
Tallinnas Veera ja Hermann jätkasid muusika loomist, esinesid vahel harva ka klaverikontserditel. Veera andis tunde, klaveriõpetaja Anna Feinštein ja isegi minu ema õppisid tema juures. Kõik oli hästi, kuid väikene Tallinn ei võimaldanud selliste andekate muusikute, nagu olid Veera ja Hermann Biek, täielikumat arenemist. Harvad kontserdid Berliinis ja teistes Euroopa linnades ei päästnud olukorda. Ja 1927. aastal nad kolivad Berliini, teatri- ja muusikaelu keskusesse.
See 20.-te aastate sädelev Berliin! Võib arvata, et Veeral ja Hermannil olid tulevikuks suured plaanid, nad sukeldusid muusika loomisse, kavandasid kontserte. Kuid kahjuks riimus Berliin tollal rohkem teatri ja kabareega kui klassikalise muusikaga. Hermann asub tööle kunstilise juhi, pianisti ja arranžeerijana grammafoniplaatide firmas VOX.
1928 loob ta oma orkestri - Ben Berlin Tanz Orchester, esinedes lavanime all Ben Berlin. Samal aastal läheb ta üle kuulsa firma Deutsche Grammophon teenistusse. Orkestriarranžeeringud Ben Berlini nime all on veel kättesaadavad, netis on ohtralt salvestusi Ben Berlin Tanz Orchester poolt, kuid me leidsime ainult kaks plaati kus Hermann mängib klaveri solot (üks oma õige nime all ja teine Ben Berlini nime all). Siin nad on:
Ben Berlini orkester muutub üheks kõige populaarsemaks orkestriks Saksamaal, sellega esinevad paljud tollased juhtivad solistid. Plaate müüdi paljudes maades, isegi Lõuna-Ameerikas ning Jaapanis. Omapärase rütmilise stiili pärast nimetati seda Ameerika "muusikaliseks saadikuks" mandri-Euroopas. Saal "Delfi" (nüüd kino), kus mängis ka Bieki orkester, oli alati täis. Raha, tuntus ja ...sügav pettumus.
See on ainuke klip, kus me näeme Hermannit "töötamas". Kuuleme-näeme katkendit 1930. aasta filmist "Wien, du Stadt der Lieder". Muusikaline saade - Ben Berlin Tanz Orchester, dirigeerib Ben Berlin (Hermann Biek).
Siin võite kuulata ilmselt kõige täielikumat orkestri plaatide kogu. See sait on loodud suure muusikasõbra ja -kollektsionääri Valdo Prausti poolt (Tallinn).
Saabus 1933. aasta. Natsi-Saksamaal võetakse vastu rida juudivastaseid seadusi. Saksamaale jäämine muutub ohtlikuks. Veera väikse Leoga tulevad ilmselt otse tagasi Tallinna (1934 Veera õpetab juba Tallinnas ja saab isegi vene teatri- ja muusikaseltsi muusika sektsiooni juhatajaks). Hermann sõidab ühest Euroopa riigist teise - Holland, Austria, Prantsusmaa, ja lõpuks Inglismaa. 1934. aastal oli tal paar klaverikontserti Eestis. Ajakirjandus kiitis väga tema meisterlikkust ja kahetses, et saalid ei olnud täis.
1936. aastal asuvad Hermann ja Veera lastega (Leo ja väikese Niinaga) lõplikult Londonisse. Veera annab klaveritunde. Anthony Bailey meenutab:
"Alates 1942. aastast õppisin ma klaverimängu vene emigrandi pr. Vinogradova-Bieki juures, kes õpetas ka Peter Brooki, hilisemat Kuningliku Shakespeare´i Teatri direktorit, ning Peter Ustinowit. Nemad olid minust palju vanemad, kuid me esinesime kõik koos Bluther`i stuudios ja Rudolf Steineri saalis."
Hermann annab samuti tunde, kirjutab muusikat ja jätkab arranžeerimist. 1944. aastal, kui uskuda Maria Judinat, sureb ta istudes oma töölaua taga.
Veera Pavlovna jätkas tundide andmist. Ta suri Londonis 1982. aastal. Kui ma sattusin esimest korda Londonisse 1970-date alguses, helistasin ma oma ema palvel Veera Pavlovnale ja andsin edasi tervitused tema endistelt Tallinna õpilastelt. Ta kutsus mu lõunale. Tema poeg Leo, tuntud spets arheoloogia alal Briti Muuseumis, oli ka meiega. Tookord tundsin ma kahjuks vähe huvi perekonnalugude vastu, selle asemel, et pärida Veera Pavlovnat tema elu kohta, vastasin ma tema küsimustele elust N. Liidus. Ma ei suuda endale andestada, et isegi foto jäi tegemata.
Tütar Niina Vinogradova-Biek on klaverikunstnik, mida võiski oodata, annab kontserte Inglismaal ja mujal. Ma loodan väga, et tema või tema lapsed loevad neid märkmeid ja võtavad minuga ühendust, et täiendada või parandada neid.
Biekid on laiali paisatud erinevates maades. Hermanni noorema venna Eduard Bieki pere kolis koos ema, Maria Abramovnaga veel enne sõda Saksamaale. See, kuidas nad seal hirmsa sõja üle elasid, on omaette lugu. Eduardi poeg Peter on tuntud arhitekt Berliinis. Olen talle väga tänulik abi eest.
Vanaisa Leopold Bieki tütar Lily abiellus Prantsusmaal ja tema perekond (Körner) elab seal. Leopoldi venna pere elab Venemaal. Teiste vendade ja õdede saatusest andmed puuduvad.
Vahepeal läks mööda hulk aega ja mul kadus juba lootus saada Niina Vinogradova-Biekilt teateid. Äkki sain täiesti ootamatult tema käest e-kirja. Tekkis väga huvitav ja soe kirjavahetus.
Aga septembris 2016 istun ma juba oma armsate uute sõprade Juulia (Niina venna Leo Bieki tütar), tema mehe Tony ja Niina mugavas aias. Niina energiat võib ainult kadestada. Ta esineb ikka
veel konsertidel, hoolitseb oma hinnaliste hobuste eest ("igavene džoki"), on kohaliku kogukonna aktiivne liige jne., jne. Istume Niinaga ja meenutame vahel mingeid uusi fakte tema ja vanemate elust.
Äkki ilmub Juulia salapärase Mona Lisa naeratusega, käes vanad mapid ja fotoalbumid, kontserdite reklaamid, noodid - ühe sõnaga terve varandus. Tuleb välja, et ta läks keldrisse, kus ta polnud käinud
vähemalt 10 aastat, ja tõi sealt välja sellise aarde. Kuni minu lahkumiseni me vaatasime ja uurisime kõiki neid materjale.
Siin on mõned kõige huvitavamad neist. Tohutu tänu Niinale, Juuliale ja Tonyle sooja vastuvõtu ning abi eest!
Pärast kontserti poja Leoga.
Vera Pavlovna poja Leoga ja tütre Ninaga.
