Mälestused-JutustusedВоспоминания/Рассказы
Memoirs/Stories
Mälestused-JutustusedOli 14. juuni 1941. aasta varahommik, kui helises uksekell Suure-Jõe tänavas, Pärnus. Kuna magasin kõrvaltoas, läksin ust avama. Trepiastmel seisid 3 - 4 meest, neist üks vene sõdur püssiga. Mehed tungisid esikusse ja nõudsid vanemaid. Magamistuba oli kohe vasakut kätt, kuhu nad ka sisenesid. Kas vanemad veel magasid või olid ärkvel, seda mina muidugi ei tea, aga magamisest ei saanud olla enam juttugi. Lubati riietuda ja kohe alustati läbiotsimist. Tegelikult ei olnud mida otsida, kuid see oli lihtsalt ettekäändeks. Leiti Eesti Vabariigi lipp, padrunikesti, mida meie vennaga olime kuskilt leidnud ja koju toonud. Otsiti relvi. Isa arvas, et järgneb tema arreteerimine, kuid teda võeti kaasa ja mindi tema venna majja, mis asus samal krundil. Meid neljakesi ja ema pandi ühte tuppa laua taha istuma ja üks meestest jäi meid valvama. Mees rääkis üsna kehva eesti keelt, kuid ütles, et tuleb pikk teekond. Soovitas kaasa võtta soojad riided, kuid ei lubanud midagi teha, lihtsalt istusime ja ootasime, mis tuleb edasi. Tunni-pooleteise järel olid mehed onu juurest tagasi. Selle ajaga oleksime võinud palju kokku panna. Onu oma abikaasa ja pojaga istusid juba oma kompsudega auto peal. Isa arvas, et viidi mahalaskmisele, kuid meile ta midagi ei öelnud. Meile anti pool tundi aega, et võtta kaasa riideid ja söögikraami. Mida saab teha poole tunni jooksul, olime ähmi täis, kahmasime mis ette juhtus. Mina võtsin talvepalitu, talvemütsi, suusasaapad, margialbumi, mõned särgid, püksid, Kaubanduskooli lõputunnistuse. Kõik pilluti lina peale, otsad seoti kokku ja komps oli valmis. Osa naiste riideid said isale, tema riided jälle meile.
Söögikraamiga oli veel hullem lugu. Ei olnud ju mingeid tagavarasid. Mäletan, et ema võttis kümmekond muna, olid apelsinid ja vist ka natuke suhkurt. Kas oli ka mõni päts leiba, ei mäleta, vist mitte. Kohvioad mingis plekkpurgis, milleks? Raha st. rublasid oli ka üsna vähe. keegi oli varem jõudnud ema rahakoti kallale. Kõik laaditi auto peale ja sõit läks Papiniidu raudteejaama, kus ees olid loomavagunid. Mehed, st. isad, eraldi vagunisse, naised - lapsed teise. Iga vaguni juures oli püssiga sõdur. Tibutas peenikest vihma. Noores männimetsas olid varjul paljud inimesed, vist kellegi omaksed, nad lehvitasid hüvastijätuks, mida nad muud saidki teha? Kõik meie varandus jäi maha, mida jäi valvama onunaise kauge sugulane, hiljem võeti ta sõjaväkke. Vagunis oli umbes 30 inimest. Meie olime viiekesi - ema s. 1900. a., õde s. 1924. a., mina s. 1925. a., noorem õde s. 1926. a., vend s. 1927. a. Ešelon viis meid Tapani, kus istusime ümber laiarööpmelistesse vagunitesse. Uksed lükati ühelt poolt lahti, saime teada, kus vagunis oli isa. Kuni 1945. aastani meie teda enam ei näinud. Siis hakkasime liikuma Venemaa poole. Saime esimest korda sooja toitu, see oli vist Staraja Russas. Samuti lubati varuda kuuma ja külma vett. Nüüd saime iga päev sooja toitu ja leiba. Toiduks oli hirsipuder või kapsasupp. Milline oli marsruut ma ei tea, mäletan vaid pikkades kasukates karjuseid ja lõpmatuid steppe. See oli vist juba Uurali taga.
Venemaal saime teada sõja algusest - oli pikki peatusi, et mööda lasta sõjaväe ešelone. Sõjast saime teada naistelt, kes seisid vagunite juures ja müüsid toidukraami - piima, mune, keedetud kartuleid ja muud kraami, mis oli pakitud ajalehtedesse. Jõudsime jaamani Tšanõ (Omski taga), kus meid laaditi maha, vist sellepärast, et vaguneid vajati sõjaväe rindele toimetamiseks. Esimese öö veetsime vagunite juures, oma komp- sude peal. Siis viidi meid ühele laadaplatsile (vist traktor saaniga). Seal olid mõned katusealused lettide ja pinkidega, kuid kõik sinna ei mahtunud. Oli ka palju neid, kes olid lihtsalt lageda taeva all. Õhtul mängis lõõtspill, noored tantsisid, lauldi, mängiti palli ja veedeti aega. Õnneks ilmad olid soojad ja kuivad. See ajutine peatus kestis 5 - 6 päeva. Siis laaditi meid auto peale, saime kokku kõigi oma sugulastega - kahe onu pered ja tädi oma ema ja pojaga. Kokku oli meid 13 inimest. Kuhu meid viidi ja kui kauaks, meie ei teadnud. Auto oli gaasigeneraatoriga ja liikus aeglaselt. Õhtuks jõudsime ühte suurde külla, seal paigutati meid väikesesse majja elama. Seal saime ennast ka saunas pesta, käisime ka suplemas, see oli Omi jõgi. Seal oli ka meie esimene töökoht, puhastasime lambalauta sõnnikust. Ei ole midagi hullemat kui lammaste sõnnik, see oli nii kinni tambitud, nagu mingi brikett.
Nüüd tahan kirjutada veidi meie suguseltsist. Gordinid olid üsna tuntud perekond Pärnus. Neid oli viis venda ja kaks õde. Kõige vanim Elias s. 1888 a., Jakob s. 1889. a., Samuel s. 1892. a., isa Benjamin s. 1894. a., Lepo s. 1900. a., õde Sarah s. 1896. a., õde Rahel s. 1904. a.. Elias põgenes Ameerikasse, kuna oli seotud 1905. aasta revolutsiooniga. Teised vennad osalesid kõik Esimeses Maailmasõjas, peale Lepo, kes oli veel noor. Meie isa Benjamin oli haavatuna Saksamaal sõjavangis, kuid tuli jalgsi tagasi koju Eestisse. Asutati firma ,,S. Gordin ja Vennad". Jakob juhatas kauplust, mis asus tollasel Jänesselja tn. (ülejõel), praegu on sellel kohal 3-4 korruseline elamu. Samuel juhatas naelavabrikut „Lõvi", mis asus praeguse ,,Port - Arturi" kaubamaja hoones. Isa Benjamin tegutses kompvekivabrikus „Union" (praegu on sellel kohal autoparkla Pärnu raekoja kõrval), hiljem tekstiilivabrikus „Kodumaa", mis läks tuleroaks (millal ja kuidas ei tea). Noorem vend firmasse ei kuulunud, vaid pidas kauplust Rüütli tänavas. Õde Sarah oli kaupluses müüjaks. Noorem õde oli Tallinnas advokaat. Firma sai alguse plekist, mida vend Jakob sai taganevatelt Saksamaa väeosadelt osta suure partii 1917. aastal. Kõik vennad ja nende isa (suri 1908.a.) olid plekksepad.
I Maailmasõja lõppedes oli suur nõudlus pangede, vannide ja muude plekknõude järele ja firma arenes ja kasvas. Peale selle oli isa suurfirma „Shell" esindaja ja kütuselao juhataja Suure-Jõe tn., kus olid kaks suurt tsisterni bensiiniga ja jupike raudteed bensiini juurdeveoks. Huvitav on veel see asjaolu, et isa jäi oma vabrikusse edasi tööle, kuna töölised nõudsid, et teda ei kihutataks minema. Ta organiseeris töölistele vabrikus isegi söökla, üldse oli ta aus ja õiglane inimene. Näiteks leidis ta kord portfelli, milles oli suur summa raha. Ta leidis selle portfelli omaniku ja tagastas sellele, kes sai pangast raha, mille pidi välja maksma maaperemeestele piima eest, mille nad andsid meierisse. Ta oli isale vist surmani tänulik, sest säärast summat polnud ta, olgugi, et kaupmees ja vabrikant, kunagi ise näinud. Iga Uue Aasta puhul said kõik töölised ka väikese kingituse. Ja nüüd siis tagasi Siberi epopöa juurde. Seal külas viibisime 6-7 päeva ning uuesti autole ja vagunitesse. Siis jõudsime Novosibirski (u. 500 km). Ešelon jäi seisma Obi jõe kaldale. Meid paigutati ühe suure pargase trümmi. Pargase külge oli kinnitatud reisilaev „Proletari", mida pukseeriti, vist sellepärast, et oleks ülevaade kõikide inimeste üle. Arvan, et oli 250 - 300 inimest. Sellel teekonnal sain 16. aastaseks.
Obi vesi oli valge, kuni jõudsime Tšaja jõkke, seal oli vesi punakas-pruun. Obi jõgi oli ühendatud harujõega Jurga, mis vist oli kunagi kunstlikult kaevatud kanalina, kuna seal ei olnud käänakuid ega jõekääre. Oli suurvesi. Meile ujus vastu elumaja, mille katusel kires kukk. Kallastele oli suurvesi uhtunud palju palke. Kõik oli üleujutatud. Laeval olid keerlevad külgrattad, mille abil ta liikus. Nii jõudsime Griškino külla. Seal toimus esimene mahalaadimine. 15-20 hobuveokit olid meil vastas. Kimpsud - kompsud laoti vankritele, ka mõned vanad inimesed said vankrile istuda, nende hulgas ka meie Vanaema, kes oli arvatavasti üle 80. aastane. Umbes 10-15 km järel jõudsime Maiga külla, oli juba öö. Kõik inimesed, meid oli umbes 50 - 60, majutati peredesse, kus elasid need, kes olid 30-ndatel aastatel samuti sinna küüditatud, kuid siis lihtsalt metsa. Meie sattusime majja, kus põles petrooleumlamp. Oli köök-tuba ja veel üks väike tuba. Perenaise nimi oli Lapko. Tal oli kolm last, nende isa oli arreteeritud 1937. aastal. Öö veetsime kuidagimoodi. Hommikul nägime siis oma uut elukohta. Külas 50 - 60 maja ja kolhoos, millel uhke nimi „Põhja omandamise eest". Alguses elas meiega ka tädi oma pojaga, kes hiljem asusid elama teise peresse. Meile anti iga päev leiba (kui palju ei mäleta), kuid varsti see lõpetati ja meid saadeti tööle. Võite ette kujutada, mis töölised me olime. Ei olnud aimugi põllutöödest ja samuti oskusi. Esimene töö oli vihtade sidumine puude okstest, haava, kase ja muudest lehtpuudest, mis tehti lammaste söödaks talvisel ajal. Edasi tuli sõiduteede parandamine, kartuli muldamine, heinategu, vilja lõikamine sirbiga. Veel lina ja herneste kitkumine ja palju muid töid. Siis saadeti mind uut teed ehitama 2-3 km, kuna suurvesi uhtus tee ära, mis kulges jõe kallast mööda. Kaevasin kraave, vist anti ka midagi süüa, hiljem mitme aasta pärast sõitsin mõnel korral autoga sellel teelõigul. Tol ajal oli tervis üsna räbal, kõht oli kogu aeg lahti, vist jõe veest. Kuid pikkamööda paranesin. Ema keetis hommikuti süüa teekannus, kuna see oli ainus keedunõu. Olid lusikad, noad, kahvlid, mis olid veel kodus olles sellesse teekannu pandud. Taldrikutest, kaussidest ei tea ma midagi.
Esimene surija oli meie vanaema Jette, kellele järgnesid paljud teised, mäletan veel pr. Krulli Pärnust, kelle tütar Marvi jäi 14. aastasena üksinda.
Varusime perenaise pojaga talveks küttepuid, mida vedasime käruga. Huvitav on veel see, et kännud olid 2 - 3 m kõrgused. Lund oli olnud talvel väga palju, ei viitsitud lund puude ümbert ära kühveldada ja saeti lume piiril. See oli suur metsalank, kus suvel kasvasid vaarikad. Nende korjamise eest tasuti rahas, vist 70 kopikat kilo eest, ja iga teenitud rubla eest anti kilo leiba.
Sügisel hakati vilja lõikama, oli viljapeksumasin, mida pandi traktoriga tööle laia rihma abil. Põhku laoti saadudesse, mis kord läks põlema, vist keegi suitsetas. Kogu vili tuli eemale tassida. Vilja, mis oli seotud vihkudesse, veeti põllult kokku saadudesse
(seda tööd tehti öösel). Viljapeks kestis peaaegu kogu talve. Vihud tuli tõsta vikladega kahe meetri kõrgusele lavale, kus sidemed lõigati lahti ja lükati masinasse. Üldse oli meie kolhoos väga vilets, anti ainult 200 gr norm päeva eest, millest arvati maha söök, mida meile anti. Põldudel olid majad, üks isegi kahekorruseline, mida nimetati „kulstan" (kultuurne koht), oli ka söökla, kus ka meile anti suppi.
1941-1942. aasta talve elasime Lapkode juures. Oli üks suur nari, kus kõik kõrvuti magasime. Pikapeale sai perenaisel meist villand. Oli suur koosolek ja komandant teatas meile, et oleme väljasaadetud igaveseks. Koosolekust võtsid osa ka mõned peremehed, perenaised, nende hulgas ka meie perenaine Lapko. Tema nõudis, et lahkuksime tema majast, muidu poob enda üles. Komandant lubas talle anda nööri selleks otstarbeks. Saime aru, et meil tuleb lasta tal elada oma elupäevade loomuliku lõpuni ja otsida uus elukoht.
1942. a. kevadel saime endale osta vana maja, kus keegi ei elanud. Raha meil muidugi ei olnud, andsime vastu vatiteki. Rändasime mööda naaberkülasid, kus vahetasime riiete ja teiste asjade eest (mis olid veel olemas) toidukraami, nii tegid kõik meie inimesed, kuigi oli keelatud külast lahkuda. Üks kord kuus käis külas komandant, kes korjas meilt allkirju, niimoodi kontrollides, kas kõik on kohal. Hiljem tehti seda kontrolli harvemini. Meie maja asus ühel aiamaa krundil ja see tuli tassida teisele kohale. Hakkasime maja lammutama ja ühe palgi kaupa uuele kohale tassima. Kuna meid oli neli last, kandsime palgid kahe leiba abil, umbes sada meetrit eemale. Raske oli aampalgiga, kuid saime sellega hakkama. Varusime sammalt, mida panime palkide vahele. Majal oli muldpõrand ja puudus lagi, seda asendas katus. Katus oli peenematest palkidest (mis hiljem sisse vajus), kaetud kasetohu ja mätastega. Oli kaks väikest akent. Hakkasime siis tegema telliskive, saime kellegi käest vormi. Kui nad hästi kuivanud olid, ehitasime pliidi, mis oli siiski midagi kamina taolist, soojus läks otse läbi korstna. Leidsime rauatüki, mis kõlbas pliidi-auaks, auguga katla jaoks. Tuli hakata varuma küttepuid. Käisime vennaga iga päev raielangil, kus saime puid kändudest raiutud tükkidest. Meil oli ka kirves, kahemehe saag, mis kunagi oli ka teritatud, paar labidat. Talve elasime üle. Öösel toppisime korstna kaltsudega kinni, et natukenegi sooja peaks. Algas 1943. aasta, mis oli raskeim meile kõigile.
Väike kõrvalpõige: üsna kiirelt saime teada isa asukohast. Tädi mäletas peast oma õe elukoha aadressi Tjumenis, arvan ka onu Jakob teadis seda aadressi. Meie võisime kirju saata, vangilaagri mehed viskasid kirjad teele, kui läksid laagrist tööle ja võõrad inimesed viskasid neid lihtsalt postkasti. Võib olla olid ka mõned vangivalvurid postiljonideks. Nii et juba 1941. aastal teadsime isa asukohta. Ka sugulased, kes olid evakueeritud Tšeljabinskisse, said samuti teada meie ja isade asukoha. See oli Sverdlovi oblast, Sosva linnake. 1943. aasta kevadel tegime proovi oma elu enam-vähem korda saada. Varusime päris palju seemnekartuleid, kaevasime üles suure tüki uudismaad, ehitasime aia ümber, panime kartulid mulda. Kuid võta näpust! Kolhoosis oli säärane loll mood, sead lasti ööseks lahti ja nad tuhnisid meie kartuleid üsna põhjalikult.
................................