eja Ajalugu
История
History


Mark Rõbak

Juudid, punase terrori ohvrid Tartus 1919. aastal

;

Taust

12.4.1917 Venemaa Ajutise Valitsuse dekreet, mille kohaselt liideti Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu senised eestikeelsed alad (Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa). Kubermangu tasandil seadusandlikuks organiks sai Maanõukogu. Kubermangu komissar - Jaan Poska.
2-3.8.1917 Maanõukogu valib Maavalitsuse eesotsas Jaan Raamotiga (hiljem Konstantin Päts).
2-21.10.1917 Esimese maailmasõja käigus vallutab Saksa merevägi Saaremaa, Muhu ja Hiiumaa.
9.11.1917 Tallinna enamlased ajavad Maavalitsuse laiali. Jaan Poska loovutab võimu enamlaste esindajale Viktor Kingissepale.
6.1.1918 Maanõukogu Vanematekogu otsustab deklareerida Eesti iseseisvuse.
24.2.1918 Maanõukogu Vanematekogu avaldab Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele, millega kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. Oli moodustatud Ajutine valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga, mõni tund enne Saksa vägede saabumist Tallinna.
4.3.1918 Terve Eesti on Saksa okupatsiooni all.
2.11.1918 Saksa väed löövad tagasi Punaarmee rünnaku Narvas.
11.11.1918 Formeeritakse Kaitseliit.
21.11.1918 Mobilisatsiooni algus Eesti sõjaväkke.
28.11.1918 Punaarmee koos Eesti enamlastega vallutavad Narva. Algab Vabadussõda.
22.12.1918 Tartu on vallutatud enamlaste poolt. Algab punane terror.


"Maaliit" kirjutab 10.1.1919 numbris: "Olgugi et enamlased laia suuga vabadusest kõnelevad, lähevad kinnivõtmised päev-päevast sagedamaks. Nagu näha, on kinnivõtmistel kahesugune eesmärk: esmalt enamlastele vaenulikke (kõige vähemalt nende eneste arvates) kahjulikke isikuid kõrvaldada ja teiseks jõukate meeste käest raha välja pressida. Viimane eesmärk näib enamlastele vahest veel rohkemgi meeldivat.
Juba kolmandal päeval peale enamlaste linna jõudmist oli vangivõetute arv 40. Nüüd on nende hulk juba mitmekordseks kasvanud, nii et kõik kinniolemise kohad inimesi tungil täis olla. Rikastele pannakse tugevad lunastamisesummad peale. Nõnda lastud lombardipidaja Kurk 40 000 marga vastu vabaks."

"Olgugi et enamlaste leht "Edasi" [ainus lubatud ajaleht. MR] mahalaskmistest sõnagi ei kõnele, on neid Tartus siiski üsna tihti toime pandud. Mahalaskmisi saadetakse täide Turu uul. otsa kohal Kahni lauavabriku taga".
"Kes on maha lastud, ei ole just teada.     ...    Mahalastute surnukehad heidetavat Emajõkke".


Nagu vastuseks sellele artiklile, avaldab "Edasi" juba järgmisel päeval 9.1.1919 mahalastute nimekirja:


"Eesti Kontrrevolutsiooniga Võitlemise Kommisioni Tartu osakonna poolt on järgmised isikud maha lastud.

  1. August Juhani p. Meos, sala-viinapõletaja ja müüa.
  2. Abram Borisi p. Schreiber, kes valedokumentidega Tartu sõitis, ennast Nõukogude tegelaseks ja kommunistiks nimetas, revolutsioonilisse kommitesse sisse pääsedes tähtsa vangi 6000 rubla eest lahti laskis.
  3. Woldemar Karli p. Rästa, kes valge kaardi maakuulajana kuni punaste vägede Tartusse tulekuni teenis, pärast seda ennast revolutsioonilisse linna kaitsesse sisse kirjutas, kusjuures ta maha salgas, et ta valges kaardis teeninud on, kus linna kaitselisena läbiotsimisel raha varastas.
  4. Ber Joel Stark, kes sakslasi nende Tartusse tuleku ajal vorstiga kostitas ja pärast E. A. V. aegu valgekaarti organiseeris.
  5. Parun Tiesenhausen, Paul, Ernsti p. Saksa valgekaardi organiseerija ja salakuulaja.
  6. Voldemar Juhani p. Ottas, ja
  7. Johannes Juhani p. Ottas, mõlemad parun Tiesenhauseni abimehed ja petjad.
  8. Mihkel Jaani p. Kure, vabatahtlik ja aktiivne valgekaardiväelane.
  9. Friedrich Martini p. Päts, provokator ja salakuulaja.
  10. Bruno von Samson,
  11. Arnold von Samson,
  12. Gustav von Samson, valge kaardi spioonid.
  13. Rudolf Kippasto, valgekaardi organiseerija
  14. Johannes Orro, valgekaardi ohvitser spioon.

Mahalaskmine toimus jõe peal Turu tänava otsas. Äratapetud isikutel võeti riided ja saapad ära; surnukehad topeti jääauku. Meyer Smeloi oli toll ajal 17 aastane poiss. Ta tuli Palestiinasse 1923. aastal peale sõjaväe teenistust Eesti kaitesväes. Tema nägi kuidas viidi vange Emajõe manu. Ja neid sinna viies vange peksti püssipäradega ja millega ainult sai. Tema peitis ennast ära Emajõe kaldal ja ta nägi, et vange lasti seal maha, siis visati jääauku. Ta nägi, et nende seas oli lihunik Stark, seitsme lapse isa. Kui teda ennast oleks nähtud, oleks teda ka maha lastud.


Abram Schreiber


Abram-Ber Schreiber sündis 1894. aastal Venemaal. Isa, Michail Schreiber elas Eestis ajutiselt juba 1886 aastast. 1891. a. ta abiellus tallinnlase Maria Blumiga. Alaliselt nad asusid elama Eestisse 1918 aastal.

Arno Raag kirjutab oma raamatus "Kolm nädalat punast diktatuuri". Tartu 1938:

"Teatakse rääkida, et Schreiber, kes rahvuselt juut, olevat olnud kommunistide eneste tegelane, kuid märksa mõõdukam, mispärast siinsete käremeelsetega vastuollu sattunud. Nii kirjutab „Revaler Zeitung“ (20.1.1919):

„Vene enamlased olid Moskvast ühe komissari, nimega Schreiber, Tartu saatnud ja temale täieliku voli andnud vangivõetud isikuid vabaks lasta, et ilmaaegset verevalamist ja lunastusraha väljapressimist ära hoida. Eesti enamlased aga võtsid komissar Schreiberi kinni ja lasksid ta ühes vennaste Samson-Himmelstiernadega maha".

Kui vastamisi võrrelda kõiki Abram Schreiberi tegevuse kohta olevaid teateid, siis ei tarvitse need ilmtingimata vastuolus olla, vaid üks võib teist täiendada ja meie saame küsimusest umbes järgmise oletatava pildi: Enamlased natsionaliseerisid Moskvas Schreiberi kaupluse ja selle omanik sattus enamlastega teravasse vastuollu, mis võib-olla oleks ta elu maksnud. Ei jäänud muud üle, kui siit põgeneda, ja et teda kui kontrrevolutsionääri oleks võidud igal pool Vene pinnal vahistada, siis selle vältimiseks tuli hankida valepass. Nii arvatavasti saabus Schreiber 1918. a. septembris Eesti piirile, kus tol ajal valitses veel Saksa okupatsiooni võim. Kuna tal vanemad siin elasid, siis oli tal Eestisse asumine kerge.

Kui nüüd enamlased detsembris Tartu vallutasid, siis, nagu eespool nägime, oli siin suur lootusetuse meeleolu ja paljud arvasid, et pea on kogu Läänemere rannik punaste poolt vallutatud, mispärast mitmed sellised kodanikud, kes muidu oleksid sõjapõgenikena Viljandisse või Tallinna siirdunud, jäid kohale. Nii jäid ka Schreiberid Tartusse paigale. Abram Schreiber nähtavasti kaalus, et nüüd on kasulikum ennast enamlasena näidata ning oma minevik maha salata. Siin, kus teda ei tuntud, asuski kommunistina teotsema ja pääses isegi Revolutsioonilise Komitee koosseisu. Kuid ometi said enamlased peagi Schreiberi isiku suhtes lähemat informatsiooni ja tema „karjääril“ oli lühike ning traagiline lõpp".


Ber Stark


Kalman Ber Stark sündis 1879. aastal Tartus. Tema lapselaps Peter Stark (USA) meenutab:

"Vanaisa oli liha hulgimüüja, kes müüs liha lihapooditesse. Kui sakslased okupeerisid Eesti I maailma sõja ajal, juudid hoiatasid üksteist - mitte rääkida jidišit tänaval, sest kohalik elanikkond võib võtta seda kui märki, et juudid rääkisid saksa keeles.

Sakslased olid valmis jääma, ja isa mäletab kuidas neil kästi seista "tähelepanu" kooli õuel päeval, mil sakslased saabusid, nii kaua kui kool otsiti läbi ja konfiskeeriti kõik venekeelsed õpikud. Sakslased tõid endaga komplekti saksakeelseid õpikuid, mis olid välja antud asendamiseks. Seega isa mäletab, et alustas James Fenimore Cooperi romaani "Viimanemohikaanlane" lugemist vene keeles, kuid pidi lõpetama saksa keeles, kuna kõik venekeelsed raamatud olid konfiskeeritud.

Kuid selgus, et kohalikud eesti rahvuslased olid rohkem venelaste kui sakslaste vastu, ja nad olid ka sügavalt antisemiitlikud. Pärast teist Venemaa revolutsiooni 1917. aasta novembris meie kalendri järgi, oli korrarikkumiste ja rahutuste periood, millest lõpuks sai Eesti iseseisvuse liikumine. Detsembris 1918 algas vastastikuste süüdistuste ja antisemiitliku terrori periood.

Kui Venemaa hakkas laskuma kodusõtta, Eesti enamlased astusid välja: ühel õhtul, kisti kõik meessoost täiskasvanud juudid kodudest välja ja hoiti pantvangis. Juute süüdistati sakslaste abistamises, ja Kalman Beri puhul (kuigi kõik tema varud olid ära võetud saklaste poolt) sai määravaks asjaoluks vallandatud preestri (Eesti on enamasti luterlik riik), kes oli varem rentinud ruumi Starkide juures, ütlus enamlastele, et "Sakslased konfiskeerisid, kuid juut andis vabatahtlikult - erinevalt tõsi eestlastest".

Isa vanim vend Leon oli samuti kinni võetud, kuid tal õnnestus lahti saada, aknast välja hüpata ja ennast peita. Vanaema müüs maha kõik mis ta sai, et saada lunaraha [20 000 rubla], kuid kui ta tasus, kõik mis juhtus oli see, et talle öeldi kus asuvad surnukehad. Mehed olid kõik kohe tapetud summi poolt ja lunaraha oli vaid riugas. Leon Stark pidi oma isa surnukeha kohalikust jõest välja püüdma. Minu isa oli 9 aastane kui kõik see toimus.

Pr Stark jäi 7 lapsega, lisaks ta pidi sünnitama 8. lapse. Pere hoidis kokku ja kaks vanimat last saadeti Ameerikasse 1920. aastal. Nad teenisid raha kuni teine rühm, sealhulgas minu isa Sholem, keda nõbu ristis ümber "Sidney'ks" jõudis 1924. aastal. Sel hetkel, tasuta sisseränd USAsse lõppes, ja 5 pereliiget Ameerikas avastasid, et lisaks sellele, et nad vajavad raha, et osta pileteid oma emale ja noorematele lastele, neil on vaja "määrida" USA konsulit Eestis, kes müüs viisasid tema kontrolli all ja pistis taskusse. Neil õnnestus 1929ndaks aastaks hankida piisavalt raha, ja (õnneks enne aktsiaturu krahhi), altkäemaksud olid makstud, piletid ostetud ja ülejäänud pere tuli USAsse. Kõik kaheksa last olid ema matustel 1976. aastal; ta oli lesk 58 aastat".


"Maaliit" 11.1.1919: Juut Blumberg'i vangivõtmisest.

Plekksepp ja ärimees Jakob Blumberg
(1867-1942).

"Juut Blumberg võeti kodus kinni ja viidi kahe hobuse vahel Londoni võõrastemajasse enamlaste võimude ette. Võõrastemaja eel olevale platsile kogus hulk rahvast kokku. Enne kui juut sisse läks, pööras ta rahva poole ja ütles: "Armas rahvas, teenija tüdruk on minu juures 12 aastat olnud, sellid 8 aastat.Kui ma üks halb peremees oleksin olnud, ega nad oleks siis nii kaua minu juures teeninud. Kui teil minust head ei ole rääkida, ega siis ka halba pole tarvis ütelda".

Ja juudi peale ei läinudki rahva hulgast keegi kaeblust tõstma. Londoni võõrastemajast viidi juut raekotta, kus täidesaatav komitee asub. Hr. Blumberg ise ütleb: "Kui ma sinna sisse astusin, siis lõi silmade ees korraga kõik mustaks ja mu pea hakkas ringi käima".

Seal kaotanud ta ka oma otsustamisevõime ja pöördnud iga sinna toodud vangi poole, kummardanud sügavasti ja ütelnud: "Austatud härra, mina ei ole kogu elus mindagi halba teinud ja usun, et teie minuga karedasti ümber ei käi ja mind vabaks lasete".
Mõistagi, et juudi seisukord teistele ka kõigi piinlikumatel silmapilkudel oma jagu nalja sünnitas.
Nagu teada, lasti Hr. Blumberg kasumaksu vastu vabaks".


"Maaliit" 12.1.1919: "Tartust tulnud kindlate teadete põhjal on Vene enamlased Tartust lahkunud ja kohale jäänud ainult Eesti enamlased, nende hulgas näit. ka Narva omi. Tartu elab äärmiselt ärevaid päevi üle: umbes 400 isikut igast rahvusest olevat vangi võetud, nende hulgas ka naisterahvaid. Nad olevat Suure Gilde ja politsei ruumides. Politsei ruumes olevat 100 mahutatud".

Järgmine massimõrv leidis Tartus aset 14. jaanuaril. "Vahetult enne Punaarmee põgenemist linnast andis erakorralise komisjoni juhataja Aleksander Kull korralduse hukata endise Saksa krediitkassa keldris veel 19 inimest, kelle hulgas oli mitmeid nimekaid Tartu linnakodanikke, aga ka neli ümbruskonna mõisnikku ja viis vaimulikku, teiste seas Eesti õigeusu kiriku piiskop Platon, kodanikunimega Paul Kuulbusch, kellest 2000. aastal sai esimene eesti rahvusest õigeusu pühak" [Taavi Minnik]. Hukatute seas oli ka ärimees Susman Kaplan.

Mõnede tartlaste jaoks, Eesti väed saabusid just õigel ajal, teiste jaoks mitte piisavalt kiiresti. Umbes 305 inimest olid maha lastud enamlaste poolt okupatsiooni ajal. 14. jaanuaril enamlased hoidsid umbes 200 vangi, kaasaarvatud 80 naist, Politsei peakontori ja krediitkassa keldrites Kompanii tänaval. Ajal, kui eestlased olid tormijooksmas linna, enamlased hakkasid täide saatma pantvangide eksekuteerimist Krediitkassas. Enamlased hukkasid kakskümmend kolm inimest, kuid Eesti vägede kiire saabumine samal päeval päästis ülejäänud 177 (Baltic Military History Newsletter, January 2014).



"Postimees" 15.1.1919: "Öö jooksul ja järgmistel päevadel toodi ühtelugu uusi juure, küll maalt, küll linnast, küll uulitsatelt, küll korteritest, tabati öösi ja võeti päeval, juhtumise kombel ja päälekaebamiste põhjal. Päevad ja ööd läksid mööda, enne kui uurimine algas. Vangide meeleolu oli alguses hää; ühine saatus lõi haruldase üksmeele, ei hariduse ega varanduse mehed ei annud neid siin tunda. Kui aga 3-4 rõõmsameelsemat noormeest koju lasti, osa vangisid ära Kompanii uul. viidi ja kui ühel õhtul riidekaupluse omanik Kaplan 2-tunniliselt ülekuulamiselt veriseks löödud näoga tagasi tuli, ärituse ja alanduse pärast pisarad silmis - siis langes meeleolu järsku ja muutus tõsiseks ja rusutuks. Uuria Tsirkel oli Kaplani revolvriga ähvardanud ja mittu korda löönud".

Susman Kaplan oli Tartu kaupmees. Ta sündis 1853. aastal Lidas, siis Leedumaa. Millal ta tuli Tartusse me ei tea, aga on teada, et 1878. aastal avas ta Tartus, Aleksandri t. 8 valmisriiete lao. Samas oli ka tema korter (hiljem elas Aleksandri t. 32). 1884. aastal ta abiellus Rachel Lea Son'iga ja samal aastal sündis neil esimene poeg Josef.

1898-1903 õppis ta Smolenskis hambaarsti ametit ja 1903. aastal sooritas eksamid Tartu Ülikoolis saades hambaarsti diplomi. Tundub aga, et hambaarstina pole ta kunagi töötanud... Perekonnas oli 5 last (tegelikult 7, aga 2 surid väikestena). Kahest vanemast pojast said arstid, Josif oli sõjaväe arst Eestis (temast allpool), Kalman - hambaarst Prantsusmaal (tema elulugu väärib eraldi jutustust). Kolmandast pojast sai tuntud Prantsuse kinorežisöör Dmitri Kirsanoff    vt inglise keeles või vene keeles.





"Maaliit" 23.1.1919. "Kes olid need hirmutöökordasaatjad? Kõigepealt just eestlased ise, kuna venelased surma otsuste tegemiste, rahaväljapressimiste, vangivõtmiste, pühakodade teotamiste juures kaugeltki nii suurt agarust üles ei näidanud. Näituseks andis Tartus sellekordne Vene komandant Vene kirikus kolmekuningapäeval jumalateenistuse pidamiseks luba, kuna eestlased preestri kirikust pärast välja vedasid. Kõige verisemad kujud paistavad hirmu valitsuse ajast küll Anvelt ja Käspert olevat, kuna üks kõige alatumatest kiitlejatest ja eneseülistajatest küll A. Vallner on. See mees võttis endale kõlava nime "töörahva õpetaja", pidas tihti jutlusi, kus ta täispuhutud sõnadega siis ikka enese isikut armastas rahvale kantslist ette seada".

Jakob Kaplan meenutab: "Hojukassa keldris osa sai päästetud. Päästetute seas oli Dr. Josef Kaplan (Susman Kaplani vanem poeg) ja Alfred Hirschberg. Kuperjanovi partisanid ja soomusrongid olid juba sisenemas Tartusse. Tabalukud olid ees ja siis tulid Tartu koolipoisid ja lõid raudkangadega need tabalukkud. Nende seas oli ka minu onu Michael Bakscht ja tema oli siis 15 aastane".


Dr Josef Kaplan, krediitkassa keldris tapetud Susman Kaplani poeg, sündis Tartus 1884. aastal. 1909. aastal lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduse õppekava cum laude. 1909-1912 töötas Tartu kliinikus assistendina.

I Maailmasõja algusest oli mobiliseeritud Vene sõjaväkke. Autasustatud mitme Tsaari Venemaa ordeniga. Vabastatud sõjaväeteenistusest juunis 1918. a. haiguse tõttu.

Jaanuaris 1919 areteeritud enamlaste poolt ja paigutatud Tartu krediitkassa keldrisse, kust tal õnnestus põgeneda.

Võttis osa Vabadussõjast (I Diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitlev lendsalk; Sanitaarkapten). Autasustatud Vabadussõja mälestusmärgiga.

Tapetud natside poolt Tartus 1941. aastal.


Alfred Hirschberg sündis Riias 1899. aastal hambaarsti perekonnas. Lõpetas Riia Linna Gümnasiumi ja novembris 1918. a. andis sisse avalduse Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.

Paar kuud hiljem, 1919 jaanuaris, oli Alfred arreteeritud enamlaste poolt, kuid tal õnnestus põgeneda (või oli päästetud Eesti vägede tulekul).

1920. aastal läks ta üle õigus-kaubandus teaduskonda.

Pärast ülikooli lõpetamist elas ja töötas Riias.

Alfred Hirschberg arreteeriti 14.6.1941 Nõukogude poolt ja viimati nähti teda Narõmis, Aleksandrovski rajoonis talvel. Neid viidi laagrisse, mis oli 1000 kilomeetri kaugusel, nähtavasti Tomskisse. Teda süüdistati, et ta oli varastanud 750 grammi kala. Täpne surmaaeg ja koht on teadmata.



Ükski ülal mainitud juutidest ei surnud oma voodis.



HOME Kunst Bibliograafia Business Kogukond Haridus Perekonnad Ajalugu Organisatsioonid Mälestused Religioon Sport Varia
HOME Искусство Библиография Бизнес Община Образов. Семьи История Организации Воспоминания Религия Спорт Разное
HOME Art Bibliography Business Community Education Families History Organizations Memoirs Religion Sport Various